Kaks talvelindu

Vello Jaska

Kesk talvist
karmi pakast
nagu õide          
                oleks
                               puhkenud
                                               roos.
Minu akna all
kohevas lumes
kaks
                leevikest
                               istusid
                                               koos.
Kaks külmalindu,
kellel rinnad
olid       
hõõgvel
                               kui
                                               koidupuna.
Nad vaatasid
vaikides ringi
nii
                reipalt,
                               nii
                                               uhketena.
Järsku vakatas
jäine vaikus
tiivalöökide tuhinast.
Nagu kõrgustest
rabavast välgust
terve laotus
lõi leekivaks.
Justkui koldesuul
hõõguvaid süsi
punas õue peal
leevikesi.
Neid lendas ära
                ja tuli.
Tuli üksi
                ja hulgakesi.
Linde vaadates
tundus,
                et soojaks
muutub
                jäine ilmaruum.
Nagu päikese
                leekima puhunud
oleks    
                vindunud
                               talvine
                                               tuul …

Raamatust: Vello Jaska „Kodulävel“, lk. 26