Muia Veetamm
Suure paksu metsa sees
kopib keegi meistrimees:
kop-kop-kop-kop-kopp!
Kopib
kogu pika päeva,
nii et kõrvad lukku jäävad:
kop-kop-kop-kop-kopp!
Metsa äärest hüüab Mall –
kodu tal seal lähedal:
„Kuule,
kop-kop-kopp!
Kas
sa oled ehitaja?
Kas
sul on seal käsil maja,
et
taod kop-kop-kopp?“
Suure paksu metsa seest,
sealt, kus kopib meistermees
kop-kop-kop-kop-kopp,
vastab
talle kume kaja:
„Ehitaja!
Maja! Maja! …
Kop-kop-kop-kop-kopp!“
Selle peale hüüab Mall –
hääl on hästi hele tal:
„Kulla kop-kop-kopp!
Tee siis mulle suvetuba.
Vaatama mind tulla luba,
kuidas kopid kop-kop-kopp.“
Suure, paksu metsa seest,
sealt, kus kopib meistermees
kop-kop-kop-kop-kopp!
Kostab kaja:
„Suvetuba!
Suvetuba! … Luban! … Lu-ban! …
kop-kop-kop-kop-kopp!“
metsa läheb väike Mall.
Kõnnib suurte puude all.
Hüüab:
„Kop-kop-kopp!“
Ja siis leiabki ta maja
ja ka maja ehitaja,
kes taob kop-kop-kopp.
See on vana kirju rähn:
igal sulel ise
tähn,
haamriks tugev nokk.
Tema kopib kõrget kuuske,
puurib aknaid-uksi puusse
kop-kop-kop-kop-kopp!
Seisab, vaatab väike Mall
suure kõrge kuuse all.
Ütleb:
„Kop-kop-kopp,
sa teed liiga väikse maja.
Suuremat mul läheb vaja.
Tao ta suuremaks kop-kopp!“
Aga vana kirju rähn,
kel on igal sulel tähn,
kopib: „Kop, kop, kopp!
Sest saab maja
oravale,
meie meistrhüppajale,
kop-kop, kop-kop-kopp!“
Raamatust: Muia Veetamm „Sulepallid“, lk 16
