Erika Esop
Kuretütar ühel jalal
seisis valge korstna najal
ja ta uudistades sealt
vaatas minu mängu
pealt.
„Tule alla!“ talle hüüdsin,
tema kombel seista püüdsin,
aga liivakasti taha
kukkusin ma mauhti maha.
Tõusin püsti, olin vakka,
ei ma tühjast nutma hakka,
kui mul kure jalad oleks,
siis ma kukkunud küll poleks.
Raamatust: Erika Esop „Kümme keerusaia“, lk. 42
