Julius Oro
Kust ta tõusis, mine küsi –
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kõrgest hüppest:
västrik. Ei tal ole püsi.
Keksib, kargleb õuealal,
lendleb, lendleb, laskub maha,
eksib risurünka taha;
näe, nüüd istub võrguvaial!
Kust ta tõusis, mine küsi –
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kõrgest hüppest:
västrik, kellel pole püsi.
Raamatust: Julius Oro „Laps ja kuu“, lk. 29
