Nõgikikas (musträhn)

Venda Sõelsepp

Sind küll! Ehmatad nõnda!

Kõndisin kõrgete tüvede vahel,
mõlgutasin mõtet mõnda,
nukravõitu viise veeretasin peas,
varbaga vopsasin lendu võrr!
kopsaka männikäbi …

Siis äkki! Pikas põnevas reas
mu pealuust ja kõrvust läbi
tõmmati raginal raudne ahel
põrr-rr-põrrr-põrr-rrr!
Sina! Latvade lummar,
tüvede tiivuks trummar!
Ei jõudnudki aduda –
roherähn sa või nõgikikas,
või kirjurähn eredalt värvirikas.
Enne sa jõudsid kaduda.
Ainult su reibas põra
mu murede müüri lõi mõra.

Löö! Tao! Vahetpidamata viruta,
enne ära selga siruta,
ära seni puhka, kuni
oled end ramminud mure urgitseva
                               röövikuni!
Mõttes tänan sind, nõgikikast,
mõttes veel kinni pean pikast
su kaugenevast põrinast,
tarmukast võrinast
põrr-rr-põrrr-põrr-rrr …

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 24