Rikka haraka ärplemine


Vilve Aavik-Vadi

Ma olen harak´ laululind,
mul seljas kallis ülikond.
Ei laula keegi, nagu ma –
mind poleks ilma lauluta!
Kõik sätendavad jubinad
ja härmasäras ubinad
ma oma tänavale tassin
ja enda pesa sisse passin.
Ma kõige rikkam harakas,
nii läikiv, pika sabaga.
Ma keset oma varasalve
istun sügis-kevad-talve.
Suvel kraaklen teistega,
ajan asju hoolega.
Kogun kunsti, ilu, värki,
kannan rinnas jõuka märki.
Siis saab asju vahetada,
kakelda ja rabeleda.
Pole lihtne rikka elu
keset hoovi ärimelu.
Muidugi ma oleks võinud
vabalt miskit õppida,
selle asemel et oma
vara otsas karata.
Aga mõistus enda teha,
mul on seda laialt käes.
Sellest jutustangi aina,
kätsatan sest iga päev!

Raamatust: Vilve Aavik-Vadi „Kõnnib salm üle mäe“, lk. 29