Valter Kruut
Talu uinub, koppel suigub,
ähmast valgust pillab kuu.
Keegi kummaliselt huigub,
metsas nutab lapsesuu …
Kuuldub naer ja valukarje,
kõõksatusi kaigub ööst.
Puude õõntest volpsab varje,
hääletu on nende sööst.
Tahad hirmust joosta pakku,
jalad äkki nõrgaks lõid.
Pole vaja karta kakku –
kassikakk ei ole nõid!
Näed üht koplis läbi hägu,
taga tume puudekaar:
sõõriksilmad, kassinägu,
sulgne kiisukõrvapaar.
„Uhuu,
Kas tüdruk kodu?“
Istub kännul veidra moega,
liikumatult öine vaht.
Küllap passib jänkupoega,
ees on põnev saagijaht.
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk 33
