Muia Veetamm
Helevalge talvekuu.
Härmaehtes männipuu.
Männipuul kuid …
tohoh
pime!
Tohoh pime! Vaat´ kus ime!
Õunad punapõsised!...
Õunad päiksepaiste käes.
Kuigi jõed ja järved jääs,
põllud, aiad, aasad, luhad
paksu lume all kõik puha.
Õunad …
Õunad
tõsiselt.
Õunad.
Õunad
näärikuul,
härmatanud männipuul.
Vaadates neid tõuseb isu …
Lähed lähemale pisut …
Äkki – vurr!!! –
ja
nad on läind.
Puu on tühi.
Puu
on tumm.
Kas see oli silmalumm,
mis siin alles äsja punas
kõige toredamas punas,
mida eales oled näind?
Ei, mu väike sõbrake!
Silmalumm ei olnud see.
Kõik need punapõsksed
õunad,
mis siin äsja vastu lõunat
õhetasid männipuul,
on me metsa esimesed
kaunitarid leevikesed –
linnud,
põhjamaale
truud.
Raamatust: Muia Veetamm „Kuldnokk – kullanokk“, lk.5
