Muia Veetamm
Aias, keset hernemaad,
seisab keegi vanataat.
Müts tal peas.
Vits tal käes.
Valvab herneid
tões
ja väes.
Kui ta nii seal valves on,
Läheneb üks perekond:
isa, ema,
lapsed
ka –
kokku tervelt üheksa.
Paistab, et need, kirevased,
on vist tähtsad tegelased:
isa juba hallike,
ümar, paks
kui
pallike.
Emagi on ümarik –
täpselt sama lai kui pikk.
Lapsed,
nende
silmaterad,
kui võilille-seemnekerad
mööda teed,
mööda maad
neile perra veerevad.
Tundub,
et
see perekond,
kellest meil siin juttu on,
soovib herneid korjata.
Aga vana vitsataat,
too, kes valvab hernemaad,
oma vitsa viibutab …
„Kullake,
kuis nii siis saab!“
Hüüab isa.
Ema
see
hüppab upsti,
istub vupsti
taadi mütsinokale.
Käredalt seal pajatab:
„Peremees“ Peremees.
Tik-tak-taak!
Suur on sinu heinasaak.
Minu aga mees on õppind ka
rehte peksma,
tuulama …
Hernemaad meil aga pole.
Sellepärast ära ole
nõnda kitsi, kadekops.
Kõht on mul kui tikutops –
poolest hernest punni saab.
Sina aga …
Kas
sa näe!
justkui sellest vaeseks jääks!“
ajal, mil käib ema vada,
on ta lapsed riburada,
isa ees
kui ninamees,
juba hernestesse läind.
Poolest hernest kuid ei aita.
Iga laps neid kõhuaita
püüab nobedasti lükki
vähemalt
viiskümmend
tükki.
Isa aga enam veel.
Laulu lõpetan nüüd ma.
Kuid teil mõistatada lasen:
kes küll on see vanataat
ja kes väiksed
tegelased?
Raamatust: Muia Veetamm „Kuldnokk – kullanokk“, lk.19
