Valter Kruut
Keegi julgelt aknal kopsib,
endal pisukene kasv.
Südilt vastu klaasi toksib:
„Olen kohal! Kus on rasv?“
Käes on tali vihane,
toitu palub tihane.
Ootama ei pea sa kaua –
õue sätin einelaua.
Siia puistan pekki ma,
palun tule mekkima.
Juurde lisan rasvagi –
näljas lind ei kasvagi!
Suvel toidu tasa teed –
ründad tõukude armeed.
Praegu pekist täis söö pugu,
laulad mulle tänulugu:
„Liiri, liirila litli luu!“
Nagu vurr nüüd hange langes,
rõõmutireleid lööb hanges.
Oksal alaspidi, vaat,
turnib justkui akrobaat!
Tihane on tark ja südi,
liikumisest eal ei tüdi.
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk.46
