Vello Jaska
Loodust masendab talvine karmus
kratsib põski
kelm
pakaseküüs
kõle vindunud tuul
puhub
vesiseks silmad
vaatan – tihased aias
on
askeldushoos
hüpleb väledalt
sulepall väike
kaelajoon valge
kõhul kollane rüü
mingit häälitsust
tusased
linnud
peites sõnu
eemalt
saadavad nüüd
vinge talvine tuul
selle minuni kannab
ja kevadeigatsust
temasse
koob
Raamatust: Vello Jaska „Mööda kõnnumaad“, lk. 46
