Juta Kaidla
Lõppes tuisk ja soenes ilm.
Märg on lumetaadi silm.
Igast
räästast kukub tilk
tsilk-tsilk.tsilk.
Küll on lörtsi, oh sa hoidku!
Vaata, et ei astu loiku!
Ema
pakkis pesud pauna –
lähme sauna.
Varblastelgi, eks sa näe,
täna on vist saunapäev –
loigus
sulgi soputavad,
loputavad.
Siuts! Ja siuts! Oi, küll on hea!
Enne saba, pärast pea.
Vihtle,
vihtle, sulerind,
värvulind!
Kui on pestud nokk ja varbad,
loigusaunast välja kargab,
räästakraani
all end uhab –
ongi
puhas.
Värvu saun on isevärki –
ei seal panda puhast särki.
Ei
ta kaasa võtnud sauna
pesupauna.
Oh sind siutsu, vaata ette!
Miks jääd märjalt tuule kätte?!
Kust
sa võtad arstirohud,
kui saad nohu?
Saunaline, sipa-sopa,
hüppa hästi, hipa-hopa!
Kuni viimne suleuit
on sul kuiv.
Raamatust: Juta Kaidla „Liblikaga võidu“, lk. 33
