* * *

Leelo Tungal

Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid …

Hall taevas. Pilvedeta hall.

Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik

ja kiivitajad suure taeva all.

Üks välkuvtiibne, appihüüdev kiivit,

noor, heleroheline tuul.

Ja ümberringi udumetsapiirid,

hulk piisku igal õrnal puul.

Kesk kevadet üks mahajäetud hurtsik.

Suur taevas. Kurb ja helehall.

Nii kummaliselt kiivitajad kurtsid.

Ja õitses tooming tühja akna all.

Raamatust: Leelo Tungal „Kummaliselt kiivitajad kurtsid“, lk.39