Kajakad

Arvi Siig

                     Üks pilt mu mälestustes püsib,
                aeg seda endaga ei vii.
            Päev hõõgub nagu koldesüsi
        seal kaugel, kus on merepiir.
    Poiss paljajalu põllupeenral
on kajakate kisast kurb.
    Ja kiviklibust vagu eemal
        käib isa, pihus adrakurg.
            Nüüd kaugelt üle mere randa,
                näe viskus ehakiirtest sild. Ja lennul
                    kajakaid see kannab ning särab
    sellest poisi silm. Parv lendas põllu hämarusse
    ja õhus välkus väle tiib. Nälg kiljus neis, kui vihmausse
   nad saha järel nokkisid. Üks liialt lähedale laskus.
                    Piits tappev ainult niuksatas …
                Taas isa hobu kannul astus,
            sahk kivi külge kriuksatas.
        Pea vastu rindu, aiste vahel
    kõrb komberdas ja nohises.
Ning adra taga nagu ahel
    hall künnivagu lohises.
        Rauk hobune ja vimmas isa,
            hall vagu – kogu eluring.
                Mis maksab siin üks lapsepisar,
                    et piitsalöögist suri lind?

                    Poiss lamas üksi uibu varjus,
                öö ümber tumm ja pigine …
            Ka siis ta kaua veel ei harjund,
        kui mõistev mõte sigines:
    raev elu vastu isa kätes
nii kajakat vaid lüüa võis,
    sest kõigest rõõmsast ilma jättes
        meest nõnda meeleheide lõi.

                Taat vähe poisil oli kalur –
                    ta oli rohkem põllumees. Kui rentis
                        väikse metsatalu, jäi poisi käia karjatee.
    On külmast kühmus hanepajud ja udus jahtub
lõõskav laas. Lehm kootideni rappa vajub teel koju
    soiselt karjamaalt. Poiss paljajalu, mööda mättaid
                    käib, nägu lõkkesuitsust kriim,
                ning äkki äratab ta mõtteist
            üks imeliselt helav riim.
        Hall sügistaeva lõuend.
    Raol üksik leht kui närtsind lill.
Vett tibas kaela, nukrust põue
    too lõppematu sajuilm.
        Kuid riim ei sündind sellest sajust –
            taas keerdus mälestustering.
                Ei olnud ikka meelest hajund
                     too süütult mahalöödud lind.

Raamatust: Arvi Siig „Reporter värsikaameraga“, lk.92