Arvi Siig
Üks pilt mu mälestustes
püsib,
aeg seda endaga ei vii.
Päev
hõõgub nagu koldesüsi
seal
kaugel, kus on merepiir.
Poiss paljajalu põllupeenral
on kajakate kisast kurb.
Ja kiviklibust
vagu eemal
käib isa,
pihus adrakurg.
Nüüd
kaugelt üle mere randa,
näe
viskus ehakiirtest sild. Ja lennul
kajakaid see kannab ning särab
sellest poisi
silm. Parv lendas põllu hämarusse
ja õhus välkus
väle tiib. Nälg kiljus neis, kui vihmausse
nad saha järel
nokkisid. Üks liialt lähedale laskus.
Piits tappev ainult niuksatas …
Taas
isa hobu kannul astus,
sahk
kivi külge kriuksatas.
Pea vastu
rindu, aiste vahel
kõrb komberdas
ja nohises.
Ning adra taga nagu ahel
hall künnivagu
lohises.
Rauk hobune
ja vimmas isa,
hall
vagu – kogu eluring.
Mis
maksab siin üks lapsepisar,
et piitsalöögist suri lind?
Poiss lamas üksi uibu varjus,
öö
ümber tumm ja pigine …
Ka siis
ta kaua veel ei harjund,
kui mõistev
mõte sigines:
raev elu vastu
isa kätes
nii kajakat vaid lüüa võis,
sest kõigest
rõõmsast ilma jättes
meest nõnda
meeleheide lõi.
Taat
vähe poisil oli kalur –
ta oli rohkem põllumees. Kui rentis
väikse metsatalu, jäi poisi käia karjatee.
On külmast
kühmus hanepajud ja udus jahtub
lõõskav laas. Lehm kootideni rappa vajub teel koju
soiselt
karjamaalt. Poiss paljajalu, mööda mättaid
käib, nägu lõkkesuitsust kriim,
ning
äkki äratab ta mõtteist
üks
imeliselt helav riim.
Hall
sügistaeva lõuend.
Raol üksik leht
kui närtsind lill.
Vett tibas kaela, nukrust põue
too lõppematu
sajuilm.
Kuid riim
ei sündind sellest sajust –
taas
keerdus mälestustering.
Ei
olnud ikka meelest hajund
too süütult mahalöödud lind.
Raamatust: Arvi Siig „Reporter värsikaameraga“, lk.92