Peep Veedla
Kõnnin metsas, vilet kuulen,
vilet imepeenikest.
Vaatan üles kuusepuule,
kas ehk silman leevikest?
Kuid siis taipan, nii see pole,
vilistajaks laanepüü –
meie väikseim kanaline,
väiksus pole tema süü!
Kohe järgneb tiivavurin,
mille peale võpatan.
Kuid mu suult ei kosta nurin,
pigem rõõmust rõkatan.
Laanepüü on ilus kana,
tühja sest, et väikene.
Kukel, kes on küllalt vana,
saba kauniläikene.
Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“,
lk. 49
