Peep Veedla
Hõbekajakale linnas
oli prügi suures hinnas.
Seda sõi ja seda seedis,
konkurente ohtralt needis.
Prügikastis tähtsalt soris,
varblastega tüli noris.
Tuvidele andis hoobi,
kui need leidsid kuivand koogi.
Pesapaigaks asja ajas
lame katus korrusmajas.
See nüüd peagi välja nägi
nagu väike prügimägi.
Arvas lind, et õige elu
ongi see, kui kõikjal melu,
kaunid värvilised tuled,
tolmused on varsti suled.
Kuna muud ta polnud näinud,
laidudel ei olnud käinud,
tundus talle linnas õdus,
uskus – ongi päriskodus.
