Marie Under
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl – laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli värisev ja tuksuv lõoke väike.
Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamiste kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!
See väike sillerdusi sadav rind,
ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi,
ta rõõmustlema vallutas ka mind
ja mulle suve alles suveks tegi.
Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud,
mull´ avardusid uued julged elud.
Raamatust: Eesti looduslüürika, lk. 179
