Mihkel Veske
Nüüd on meie lepik lehtis,
nüüd on meie kaasik ehtis,
õitseb, tooming, õunapuu.
Aga kes see linnukene,
kelle hele häälekene
kõlab läbi lepiku?
See´p see ööbik-linnukene,
hallikene, kallikene.
Mis ta laulab kullake?
Õhtule ta laulab eha,
neiul´ siidijuuksed päha,
puna neiu palgele.
Taevale ta laulab sine,
peiu silmist laulab une –
kutsub neiut vaatama.
Laulab tõusma armuidu,
lähenema pulmapidu
laulu, mängu kõlaga.
Raamatust: Mihkel Veske „Kas tunned maad …“, lk. 80