Venda Sõelsepp
Üks hallivativarblane,
üks talvetaadist sasitud,
üks üsna vähe kasitud,
üks kiksti-kõksti karglane,
üks sulekera väike
on loigus keset kõnniteed,
sest mis sa hing siis ikka teed,
kui kevadel on lahti veed
ja ulbib lõõmav päike
kesk lompi hallivati ees!
Karsumm! Ja ta on sees …
Küll pladistab ja madistab
ja ise muudkui sädistab:
„Säuts-säuts! Tsiriik-tsiriik!“
Lööb lombist silma kiirtepiik,
nii et mul päris pöörleb pea
ja lobistaksin – oh kui hea! –
koos kevadkuuma päiksega
ja sulipoisi väiksega,
ja kisendaksin ka: „Ho-hoi!“
Või arvate, et ma ei või?
Las kõigutab mu väärikust –
vett kallan välja säärikust.
Me kolmekesi lombivees
ja terve kevad on meil ees!
Ho-hoi!
Tsiriik!
Raamatust: Venda Sõelsepp „Kõik meeled avali“, lk.22
