Rukkirääk

Marie Under

Tere, tere
va rukkirääk!
Pimesikutsed
juba jälle?

Oled sa sama
või on teid palju?
Oled sa üks
või käib teid mitu?

Näe, mina kuulan sind
sada aastat –
otsin su jälgi
suvest suvve.
Ons keegi näind sind?
Mina ei usu.
On sul ka kuju?
Oled vaid hääl?

Oled sa olemas?
Pole sind üldse,
kõhurääkija
lindude seas?

Alles on haljas
su habras koda –
piilun siit pilust
ja luuran sealt praost.

Käega löön kõrvale
õõtsuva katte –
oled sa siin
või oled sa sääl?

Kõrred need kasvavad
üha-ühtsoodu
vili pea kõrvuni
varjab su hoopis.

Kõnnin kui vaevat
su elamu ümber –
rukkirääk, rukkirääk
lävele astu!

*

Tuleb siis lõginal
punane kaarik
rattad kui maakerad
roobitsev tank.

Kõrs-tornid tuiguvad –
pühib su linnuse,
lõikab kõik seinad eest,
maha su maja.

Langebki kahisev
kuldvööti eesriie
juba su sängi eest …
Rukkirääk, rukkirääk,
kuhu sa jäid? …

Raamatust: Marie Under  „Mu süda laulab“, lk. 320