Juhan Sütiste
Siin sa oled, siin sa hõikad –
nobe rukkirääk.
Astun sammu, kaod ning põikad,
selja taga vaikust lõikad –
rääk-rääk.
Juba lapsena kui müüdis
sinu kutsuv rääk
rukkimüüris õhtul hüüdis,
kõrv vaid lumma kõrrest püüdis –
rääk-rääk.
Lembeööl, kui muutus vaikselt
sosinaks me rääk,
ristik lõhnas mesimaikselt,
saatsid meid sa mitmepaikselt –
rääk-rääk.
Läksin uljalt, taskus tina,
kaenlas püss ja tääk.
Kaitsekraavi taga sina
laulsid läbi udulina –
rääk-rääk.
Nüüd on vaikus, nüüd on valu
meie ülejääk.
Liigume kui ummisjalu,
kostab kargelt läbi talu –
rääk-rääk.
Raamatust: Juhan Sütiste „Luuletused“, lk. 303
