Aarend Kabun
Kuskil laotuses pilvede piiril
paitab hõbedast triller me kuulmist,
nõnda hinge tungival liiril
ainult hõisata võib lõohuul vist!
Silm otsib seda pisikest lindu
kui uppujat ääretus meres …
Kust küll ammutab lauluks ta indu,
kes kirjutab noodid ta veres?
Lõpuks pilk peilib liuglevat tähte,
valsi esitlust taevasinas,
uus elamus hinges saab lähte
sest pilvede kauguse vinast.
Kuid siis järsku – oh Issand Jumal –
miks katkes see liugluste rivi?
Miks moel nii kõige õnnetumal
ta nüüd alla sööstab kui kivi?
Kas ta süda ehk lõhkes ekstaasis,
sulgus jäädavalt lauliku suu?
Kas miski ei aidata saa siis,
või siiski oli põhjuseks muu?
Maad ligi järsku sirguvad tiivad –
kuidas süda rõõmust väreleb!
Tiivad lindu edasi viivad
põllulilledest nootide järele!
Raamatust: Aarend Kabun „Läbi elukeeriste“, lk.14
Raamatust: Aarend Kabun „Läbi elukeeriste“, lk.14
