Valter Kruut
Kädistaja piilub taral,
kätsatab ja sakatab.
Lõppu pole tema laral,
endakiidust pakatab.
„Kät-kät-kät, ma olen saks!
Mitte kiitsakas, vaid paks.
Kät-kät-kät, tshakk-tshakk-tshakk!
Kes on rikas, varakas?
Harakas, harakas!
Kel on kulda särakat
peidus mitu kärakat,
Hõbe varjul pesa all?
Varakal harakal!
Kät-kät-kät, tshakk-tshakk-tshakk!
Ahh-ahh-haa … hüii!“
Mis sa, kidaratas, larad –
meil on teada sinu varad.
Ära kiitle ega kära,
lenda parem aialt ära!
Ah sind kökki, vibahända,
kuhu pilgud sul ei rända!
Rahutuna teibal kiilud,
laudaukse poole piilud –
tahad mune varastada,
pärast taral parastada!
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 39
