Valter Kruut
Keset kevadõhtut sooja
järvesilm ja kaasik tukub.
Salus uue suve tooja
meile eluaastaid kukub.
Hommikul on hoolekägu,
sööma-ajal surmakägu,
lõuna-ajal leinakägu,
õhtul aga õnnekägu.
„Kukku!
Leib lukku!
Võti vanaeide tasku.“
Metsa kaitsel näitab indu:
röövikuil on pidu läbi –
karvatõuk ta maiuspala.
Aga emakäole häbi!
Petab väikest laululindu:
pessa linavästrikule
oma muna poetab sala.
Naerab kilkel trillerdaval,
tegu talle tundub kaval.
Turske käopoeg kasuvennad
pesast välja pressib jõuga.
Västrik ära vaevab ennast –
küll see poeg võib toitu nõuda!
Pärast jaani laul on mokas,
lõpp on ilutsemisinnul.
Kurku läheb odraokas
metsakukel-kukulinnul.
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 20
