Reinhold Kamsen
Sügise nad pikas reas
vaatavad ja vaikivad.
Ise kurvad, ise mures
traadist õrrel istuvad.
Tuul on vilu, taevas tume,
maa nüüd must ja murelik –
üle metsa, üle mere
tee ees tundmata ja pikk.
Põhjast lõuna kulgeb rada
igivana linnutee.
Lõunast põhja kutsub aga
pesapaik ja kevade.
Raamatust: Eesti lasteluule valimik I, lk. 100
