Juhan Kallak
„Kuule, sina minu väike,
väike armas sõber lõoke!
Iga kord, kui kuldne päike
saadab kevadise läike
meile läbi õhumere,
tuled sina, hüüad: „Tere!
Minu rõõmus lastepere!“
Ütle, kuhu jätsid kure,
kuhu jätsid pääsukese,
ööbiku ja käokese?
Avalda, kus on see maa,
kuhu talveks lendad sa?“
„See on kaugel mere taga,
sääl, kus päike lõõmab väga,
sääl, kus väiksed neegripõnnid,
mustad nagu tõrvatünnid,
nosuninad, käharpead –
südamed neil väga hääd –
karjakaupa käivad koos
kuumal liival mänguhoos.
Neid, mu laps, neid maimukesi,
sinu musti kaimukesi,
talveks oma lauluga
rõõmustama lendan ma.“
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 6., lk. 203
