Heljo Mänd
Läksin rohtu kitkuma,
paharohtu katkuma.
Vares, vana saamamees,
söömamees ja löömamees,
teretas mind: „Kraak! Kraak!
Mina vastu: „Vaak! Vaak!“
Vares veelkord: „Kraak! Kraak!“
Mina jälle: „Vaak! Vaak!“
Vares päris: „Mis ma saan?“
Mina naersin: „Tüki maad!“
Vares: „Kas sa narrid mind?“
Mina: „Palun tööle sind,
nokerda siin nokaga,
kõpla nelja varbaga!“
Vares kraaksus: „Ilus tervis!
Õige mul su peenart tarvis!“
Mina: „Tobujussike,
peenra põues ussike!“
Vares: „Loll käib rohukarjas,
ma saan söönuks kirsimarjast!“
Lendas ära: „Kraak! Kraak!“
Ma ei naernud: „Vaak! Vaak!“
Raamatust: Heljo Mänd „Emamaa ja isajõgi“, lk. 81
