Venda Sõelsepp
On kibuvitsad punahelmeis ammu
ja kase tukatid on pillatud.
Kõik ohakad on valgevillatud.
Märg hilissügis astub halli sammu.
Ja palja haava ladvas nagu nukrus
hall vares üksi istub kössakil,
nokk vajund norgu, tiivad lössakil.
Ei ole enam rõõme aasta kukrus …
Ning kõigest üle rõsket udu vajub …
Siis selles hallis õhtus kajatus
sealt raagus ladvast nagu sajatus
kraaks lootusetult sügissompu hajub …
Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk 31
