Agnes Taar
Vhüü-üüt, vhüü-üüt!
Rõõmus mu süda on nüüd:
seljataga rännuoht.
Tere, kallis kodukoht!
Vhüü-üüt …
Tuttavad siin kõik teed,
metsad, põllud ja veed,
iga kivi ja känd,
vana käharpea-mänd.
Vhüü-üüt!
Taevas kõrge ja suur,
vhü-üüt,
kase otsas mu puur,
vhüü-üüt,
sinna hakkan pesa looma,
kõrrekesi kokku tooma,
vhüü-üüt!
Sädeleb mu sulestik,
vhüüt-vhüüt,
nagu ilutulestik,
vhüüt-vhüüt!
Päev nii särav ja pikk –
olen õn-ne-lik!
Vhüü-üüt!
Tuttav siin iga õu,
vhüü-üüt,
rõõmu täis minu põu,
vhüü-üüt,
tulvil laule mu suu –
vhüü-üüt,
päiksekuld üle puu,
vhüü-üüt!
Laulan nõnda kui saan,
takti lööb tiivapaar:
vhüü-vhüüt,
vhüü-vhüüt, vhüü-vhüüt!
Enam külm pole öö –
kohe alustan tööd …
vhü-vhüü-vhüüt!
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 252
