Helgi Muller
Kured lähevad – kurjad ilmad,
haned lähevad – halvad ilmad,
luiged lähevad – lumi taga …
Kluugutades läheb rivi
üle tinast taevatee.
Sulgedes neil vihmatähed,
valge iga laevake.
Nende järel sügis sõuab,
habe hallast säramas.
Raudse võtmega ta keerab
kinni suve väravad.
Lehvitan veel kurgedele,
nukker nende hüüd – klu-kluu …
„Siin on sulle kurekiri!“
ütleb järsult põhjatuul.
Kurekiri vahtralehel.
Mida kirjutab siis ta?
„Õpi selgeks kirjatähed,
kuni olen lõunamaal!
Siis võid kirjutada mulle,
kui on lehed juba puul.
Sinu kirja lubas tuua
kohe kätte lõunatuul …“
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 12., lk. 463
