Agnes Taar
Lootsin kodus veidi loodrit
mängida –
külas käia, pikutada
sängis ka.
Isa ütles: „Mine lina
kitkuma,
hoolikalt kõik varred välja
sikuta.
Ja et paras suurus oleks
linapeol!
Tugevasti iga peo ka
kinni seo.“
Ei ma söandanud siis enam
pikutada,
läksin põllule, et lina
sikutada.
Kui sai seotud esimene
linapeo,
kasesalust kuulsin hüüdu:
„Peoleo!“
Vaatan:
liiga väike on mu
linapeo …
Küll on lugu! Linapeo siis
lahti seon.
Linakitkumise tava
rikkusin:
linapeole lisa juurde
kitkusin.
Nüüd sai peo nii kopsakas,
et näha lust.
Õige töötamise hoog siis
tuli just!
Kitkusin, et higi laubalt
tilkus vist.
Kuulsin jälle peoleo
ilkumist.
Kindlasti ta vihma välja
meelitab,
lõpetama tööd mind lausa
keelitab.
Linapeod ma ruttu virna
ladusin.
Mõtlesin, et hetke pärast
sadu siin.
Ühe linapeo veel kinni
sidusin,
Jooksujalu kodu poole
lidusin.
Lina põllule jäi küllalt
kitkuda.
Saame näha, kes ta välja
sikutab!
„Vihma hakkab sadama …“ sain
kogelda,
lootes kodus looderdada,
logelda.
Arvasin, et isa kiidab:
„Küllalt nüüd!“
Aga vastupidi kõlas
isa hüüd:
„Kus see vihm on! Mine tööle
tagasi –
söögivahe juba maha
magasid!“
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 253
