Eino Sepp
Kuldnokk kääksutas ust,
küllap õlitas hingi.
Musträhn, töömees, kes just
sealkandis uitas ringi,
väänutas pead: „oi-oi,
nahka paneb su maja
seinas pesitsev koi!
Siin on meistrikätt vaja.“
Haamer paukudes käis,
palke uuristas peitel …
Hoov juba laaste täis,
peremees meeleheitel:
sein on auklik kui sõel,
õnn, et püstigi püsib,
aga meister, va õel,
töö eest tasu veel küsib.
Raha taskus – „Adjöö!“ -,
kõrvalobjektile lendab …
Maja korrastustöö
jääb kuldnokal endal.
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 13., lk. 279
