Kuldnokapuur

Arvi Siig

Kuldnokapuur

nagu postkast

rind ikka lõuna poole

Egipti Pärsia India poole

igavese kutse

selge voli

pärislaulu poole

Kuldnokapuur

nagu postkast

lennuava vapiks

Raamatust: Arvi Siig „Püha argipäev“, lk. 131

Ornitoloogiliselt

Eino Sepp

Nagu kraaksatav vares

ahervares,

nagu õnnetust parastav

harakas,

nagu varblane

nokatäit varastav,

rähnina otsiv

koore alt tõuke,

samas kui trillerdav lõoke,

või hangel kükitav punarind,

või mõtlikult liuglev viirelind …

Laulu-, naeru- ja nutulind,

muidugi on see ju

suu.

Raamatust: Eino Sepp „Vesiratas“, lk. 43

Kured läinud

Hando Runnel

Kured võtsid talvepuhkust,

läksid lõunamaale,

meie süda tunneb uhkust,

au teeb Eestimaale,

et ta pinnalt sirgub nõnda

palju tähtsaid linde,

nendest võime Aafrikaski

teha rahvarinde.

Raamatust: Hando Runnel „Omad“, lk. 21

Maastik varesega

Mart Raud

Maad-ilma varjav

pilvevatnik

rebenes keskelt katki,

ja seni, kui tuul otsis paika,

jooksis päikesepaiste lai laik

üle küla ja karjamaa.

Üle põllu, kus adraterade

haljas teras

järsku kui sädemeid lõi;

üle karja turjade-sarvede

ristikuädalanurmel,

kus loomad sõid;

lippas vastu

kolmele koolivellele,

kellel lust oli koduteed astuda

naerdes ja vilistades;

liugles akende kaudu

üle põrandalaudade

ja soemüüre silitas.

Olgu katusehari,

inimene või kariloom,

puu või põõsas,

raiepakk, käi või vihmaveeastja –

igal asjal selles valguslõõsas

silmapilguks nüüd taas

oma vari

oli kõrval maas.

Ja ka varesel. Varesel ka.

Ise ta lendab seal ülal,

aga vari – see mööda maad

rabeleb läbi küla.

Kähku nad lähevad –

vares oma varjuga.

Kumb neist seal õieti karjub

nii kurjalt ja kähedalt?

Või mis selles vahetki –

kumb neist, või kahekesi koos:

kraaks ja kraaks!

Sest olgu mis tahes karjumiste

või varjude all –

maa jääb maaks …

Raamatust: Mart Raud „Jälgede kiri“, lk. 226

Rukkirääk

Mart Raud

Ka kiiruga ta ikka jala ruttab,

peaaegu tundmatu on tema lend.

Kuid selle-eest on seda enam tuttav

ta laul, mis väsimatult kordab end.

Just nagu kuivas puus ta pöörab puuri,

auk kõvas oksakohas: krääks ja krääks!

Või nagu keerab üles rikkis uuri –

kui ainult vedru pidama kord jääks!

On nagu roostetus tal häälekajas,

kui saeb ja saeb – nokk ligi märga maad.

Kuid lauldes aasta ilusamas ajas

ta karekeelsenagi armsaks saab.

On soojad ööd ja hämarvalged taevad,

ja päevad õiterikkamad on siis,

ning sellest kõigest oma võlu laenab

ta  napp ja kare, kõlavaene viis.

End korrates ta ilmaski ei väsi –

üksainus sõna, lühike ja karm,

kuid neil, kes kuulavad, kätt surub käsi,

ja noortes südametes ärkab arm.

Raamatust: Mart Raud „Jälgede kiri“, lk. 145

Öökull

Salme Raatma

Visklev, laiklev päiksesära,

laululinnukeste kära,

vastu valgust pahupidi

helklev, hüplev sidin-vidin.

Öökull eksleb okste rämus,

suur ja sasis, silmad hämus,

päevapelglik, unevalus,

töntsid tiivad endal jalus.

Pedakalt või kuuselt, kummalt

leiab tuge, istub tummalt

terve päeva samal puul,

ise nagu oks või juur.

Aga õhtul unest virgub,

tiibu tõstab, uhkeks sirgub,

suured silmad sõõris valla

tõuseb lendu taeva alla.

Hääletult kui uneretkel

sõuab tähetuhmil hetkel

lagendiku kohal kõrgel

uneriigi kuningas.

Raamatust: Salme Raatma „Muld ja tuuled“, lk. 107

Tihane

Ellen Polujanova

Kes koputab mu akna taga,

kui vaevalt olen ärganud?

See väike lind ei enam maga,

ta praos on kärbest märganud.

On talveunes kärbsed, sääsed,

sest õues vilu sügisilm.

Tal aknaprakku nokk ei pääse,

ükskõik kui terane ka silm.

Nii ahvatlev näib maiuspala,

vaid aknaklaas on kurja juur.

Nüüd väljast piiluda võib sala –

kõht tühi, söögiisu suur.

Küll tuleb aeg, mil panen pekki,

ma akna taha tema jaoks.

Siis lemmikrooga ta võib mekki

ning näljatunne linnul kaob.

Raamatust: Ellen Polujanova „Jäljed“, lk. 24

Öökull

Vaike Pilvistu

Joonistan oma teadmiste

suurele nullile

näljase näo,

suured silmad,

karvased kõrvad

ja kõvera noka.

Ehk nokib see

tark lind

minust

laiskuse seemneid.

Raamatust: Vaike Pilvistu „Käed“, lk. 4

Kuldnokk

Minni Nurme

Kuldnokk, veel lumekord vangistab maad,

kuidas nii rõõmsasti laulda sa saad?

Kas sa ei kardagi külma ja tuult,

et nõnda muretult vilistad puult?

Küllap sa kevade tulekut tead,

et oma nokka nii julgesti sead!

Lõõtsugu tuuled, jääb päiksele võit,

pea tema äratab idu ja õit.

Raamatust: Minni Nurme „Juured mullas“, lk.51

Haiku

Ellen Niit

Suitsupääsuke!

Vidin ja sööst ja lend,

pojad ja kodu.

Raamatust: Ellen Niit „Paekivi laul“, lk.280

Kaks talvelindu

Vello Jaska

Kesk talvist

karmi pakast

nagu õide          

                oleks

                               puhkenud

                                               roos.

Minu akna all

kohevas lumes

kaks

                leevikest

                               istusid

                                               koos.

Kaks külmalindu,

kellel rinnad

olid       

hõõgvel

                               kui

                                               koidupuna.

Nad vaatasid

vaikides ringi

nii

                reipalt,

                               nii

                                               uhketena.

Järsku vakatas

jäine vaikus

tiivalöökide tuhinast.

Nagu kõrgustest

rabavast välgust

terve laotus

lõi leekivaks.

Justkui koldesuul

hõõguvaid süsi

punas õue peal

leevikesi.

Neid lendas ära

                ja tuli.

Tuli üksi

                ja hulgakesi.

Linde vaadates

tundus,

                et soojaks

muutub

                jäine ilmaruum.

Nagu päikese

                leekima puhunud

oleks    

                vindunud

                               talvine

                                               tuul …

Raamatust: Vello Jaska „Kodulävel“, lk. 26

Tihased

Vello Jaska

Loodust masendab talvine karmus

kratsib põski     

                kelm pakaseküüs

kõle vindunud tuul

                puhub vesiseks silmad

vaatan – tihased aias

                on askeldushoos

hüpleb väledalt

sulepall väike

kaelajoon valge

kõhul kollane rüü

mingit häälitsust

                tusased linnud

peites sõnu

                eemalt saadavad nüüd

vinge talvine tuul

selle minuni kannab

ja kevadeigatsust

                temasse koob

Raamatust: Vello Jaska „Mööda kõnnumaad“, lk. 46

Ööbik

Helgi Muller

Priidik! Priidik! Priidik!

Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!

Loputan järves pesu

puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.

Too pesupali, too pesupali!

Kiiresti, kiiresti!

Kärr!

Siin pesupali, siin pesupali –

terve järv!

Priidik! Priidik! Priidik!

Vesi on märg!

Võta, võta särk! Võta, võta see särk!

Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!

Loputan järves pesu

puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.

Töö on pikk.

Öö on pikk.

Ööbik! Öö-bik!

Raamatust: Helgi Muller „Laulud ratastel“, lk.18

* * *

Jaan Kaplinski

Kõllatse tsirgukese omma jo

mõisa puie pääl – süküs

om tulnu püsse kujunu

tibupoja suures saanu

eelä isteva pääsökese

suurtii veereh puie pääl

täämbä omma na lännü

pääsukese kohe ti lätsi

pääsukese kohe ma lää

Raamatust: Jaan Kaplinski „Taivahe heidet tsirk“, lk. 10

Räägu ränd

Erich Meerja

Tiivad taskus, kus mul ruttu,

kõnnin klaariks kauged maad.

Lennuteel on udujuttu,

merel maanduda ei saa.

Päeva puhtel, ööde hakul

Rääksuvad mu rännuteed.

Taldade all pahtund rakud

kastevesi pehmeks teeb.

Nõnda mina aja lennus

terviseks vaid jooksen, käin.

Taeva all on teised linnud,

maa jääb räägu jälgi täis.

Raamatust: Erich Meerja „Tagasivaade“, lk. 24

Lõoke

Erich Meerja

Väike täpike pilvepiiril.

Liiri-liiri.

Punkt teosele talve ainel.

Või on see hoopis nupp

kevade lainel,

millele sujuv vajutus

on vallandand liiri-liiri,

üle silma- ja kõrvapiiri?

Raamatust: Erich Meerja „Tagasivaade“, lk. 24

Kureliug

Aili Naruski

Kus ma ka ei oleks

ikka hüpitan enda

pikkade punaste

jalgade jõul

ülesse

ülesse lendan

vooklen - looklen

pesapuu poole

kõige kiuste ma tulen

sinna kus kase tipus

ümaras pesamütsis

keegi üksi

oodates mind

heljun – heljun

punased jalad pikas

tiibade tuules

kutset kuulen

vooklen – looklen

kui õhusiug

punased jalad rippus

pesapuu ümber

punased jalad rippus

laskumisluba nokas

lõpeb mu kureliug

Raamatust: Maailm nagu joonealune, lk.90

Märts 2003

Aili Naruski

Tihasemobiil

ehmatas talveunest

mulluse lume …

Tsii-tsii-tsii, tsilk, tsilk!

Oodatu lootevesi.

Päev punub pikkust.

Helmekeedena

rippu naerupisarad

päikese silmist:

katuseräästatele

kasvavad öiti hambad!

Raamatust: Maailm nagu joonealune, lk.88

Talvine tihane

Juhan Liiv

Tihane lendab mu aknale:

kaela alt valge, kõht kollane;

nokib, nokitab, vaatab targasti

sisse – tihase viis on see -,

kaela alt valge, kõht kollane!

Vestab nokka, vaatab targalt ta:

vaene linnuke, talve käes üksinda!

Hädasti, hädasti sain seda mõtelda,

lendab seal lahtistel tiibadel lennuga

teine ka!

Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,

vaatavad, hüppavad, lendavad minema.

Järele jään neid vaatama.

Mõtlen ma:

tuli ta

lahtistel tiibadel lennuga –

teine ka!

Raamatust: Juhan Liiv „Väike luuleraamat“, lk. 113

Tihase pühad

Ilmi Liik

Minul jõulud toas on täna –

rõõm ja kuusk ja küünlasära.

Aga minu akna taga

väiksel kuusel lumi magab.

Seal on tihasele pühad –

pekitükikestest küünlad,

korvikestes tanguteri,

leiva-, saiaraasukesi.

Minul jõulud toas on täna –

toks-toks kostab akna taga.

Raamatust: Ilmi Liik  „Karukella paitus peos“, lk. 81

Harakas ja varblane

Kalju Lepik

Kus need rikkad kulda söövad,

rikkad kulda, kikkad karda?

Meie linnud ei midagi.

Kädistas harakas,

sädistas varblane,

nokaga lumes nokitses.

Ülistas kasaka hobust, andjat,

lumelauale toidukandjat.

Tõstis nokka ja sädistas,

sädistas, kädistas.

Raamatust: Kalju Lepik  „Kogutud luuletused“, lk. 167

Ronk on laululind

Kalju Lepik

Ronk on lind.

Vares on lind.

Varblane isegi laululind.

Kargab siia,

kargab sinna,

kivi otsast kivist linna.

Laululinnud lõunamaale,

lõunamaa päikesemaale.

Ronk on lind.

Vares on lind.

Vaak, vaak, vaga lind.

Laululinnud lõunamaale,

lõunamaa päikesemaale.

Ronk on lind.

Ronk on lind.

Ronk on isegi laululind.

Raamatust: Kalju Lepik  „Kogutud luuletused“, lk. 208

Metshaned

Aira Kaal

Metshaned meelest mul ei lähe,

sest nõnda armsad olid nad,

kui täitsid kogu meie väikse lahe,

nii uljad, lõbusad ja lärmakad.

Metshaned meelest mul ei lähe,

sest nõnda kaunid olid nad,

kui lendu tõustes hargnes tiibe lohe –

mustvalged värsked karged palakad.

Ja vesi sinine, roog roheline,

korallivärvi nokad vilksamas …

Miks peab küll maha jääma inimene,

ja taevaserval üksik pilvevine,

kui linnuparv pea kohal kilkamas?

See on, see on su saatus salajane,

kes ise linnud lendu ehmatad.

Metshaned aga meelest mul ei lähe!

Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“, lk. 11

Kiivitaja

Aira Kaal

Kuu vaskne pale vaatab mulle aknasse.

Üks kiivitaja heledasti kiljub

mõnd kurja lindu eksiteele vedades,

et see

ta pesa juurde teed ei leiaks hilju.

Sel ööl me majja sündis inime …

Ja kiivitaja lendas kogu öö,

me maja ümber tiirutades väsimatult karjus,

kui paluks varju

oma perele.

Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“, lk 10

Kajakad

Aira Kaal

Üle põldude

läksid kajakad,

läksid kajakad karjana.

Läksid kisades,

läksid kiljudes,

milleks rõõmu neil varjata?

Läksid kesale

kündi vaatama.

Kesa aurab veel rõskusest.

Üle aunade,

hernekaunade,

üle punaste pihlade …

Seisis külamees

käsi kulmudel,

ütles, veab vist vihmale.

Ega muidu need

ullud kaakad

meite põldudel pesitse.

Tulid kajakad,

tulid karjana,

katsid päiksegi tükati.

Tiivad suured neil,

tiivad valged neil,

tiivad pikad kui vikatid!

Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“, lk. 9

Varblased

Päärn Hint

löötsakil

                just tõusnud päikese najal

istusid luitunud härrasmehed

kohendades sulgi

ja lobisedes ilmast

siis saabus veel kaks

ja äkki sai terve plats

tänavapoisse

                ja vandumist täis

Raamatust: Päärn Hint „Asfaldipoiss“, lk. 29

Pääsuke ja tuvike

Lehte Hainsalu

„Juba lõppes su lõunamaareis?“

Imestas tuvike.

                               „Lõppes, lõppes!

                               ometi kord!

                               Üle vihase vee

ja mässava mere

läbi tugeva tuule

ja vinguva vihma

tulime tagasi!“

„Mis seal ka oli?“

küsis tuvike.

                               „Vesi soe ja roheline,

taevas kõrge ja sinine,

kollane päike lagitaevas.“

„Ja sa tulid ära?

Halli lauda lakka?!“

imestas tuvike.

                               „Siin on mu kodu,“

                               ütles pääsuke ja lendas pesapalki tooma.

„Püstihull,“

arvas tuvike.

„Kui mina kord pääseksin …“

Raamatust: Lehte Hainsalu „Lapsed lennand tuulde“, lk. 59

Lõoke

Lehte Hainsalu

Kuulutan kevadehommiku sündi,

kuulutan päevatäit

lõhnavat kündi.

Kuulutan päikeses auravat

vagu,

kiidan pesa,

mis enese jagu.

Kiidan taevaalust ruumi,

kus hingele õhku

ja laulule ruumi.

Ülistan metsade

siniseid piire,

lauluaega,

mis kaduma kiire.

Raamatust: Lehte Hainsalu „Lapsed lennand tuulde“, lk. 55

* * *

Salme Ekbaum

Võib-olla tulid pääsukesed tagasi

mahajäetud katuste alla,

kui kõik olid läinud ja viidud.

Sirgeldasid õhtuti õues,

oodates, et kari hüütaks´ koju,

et pere tuleks põllult.

Ent kui madalalt nad ka tiirlesid,

jäi vana maja elutuks.

Ei laste hõikeid õueteelt,

ei õdusat suitsujuga leelt,

vaid hundiuba pikas heinas.

Pääsukesed lendasid

… ja lendasid ära leinas.

Raamatust: Salme Ekbaum „Kivi kiljatas aknasse“, lk.223

Taon taas ridu rähnist ja üürgan üraskist

Ott Arder

Rähn koputab puul

septembrikuul,

päike on tõusnud just.

Taas pisike lind

äratab mind,

kes ei põe unetust.

Õrn hommikukoit.

On ürask hea toit,

eks rähn söö nüüd hommikust.

Hea, et mu pea

pole puust.

Olen lihast ja luust.

Võib rahus hingata mu rind –

ei noki mina rähni,

ei noki rähn ka mind.

Raamatust: Ott Arder „Luule sünnib kus sünnib kui sünnib“, lk. 162

Veel kestab … 2.

Ave Alavainu

Varesevabad on päevad

aias ja akende all;

taamal, kus kasvavad lepad,

vaikinud vareste trall:

ühed on lõunasse läinud,

teised on lõuna poolt teel;

varestevahetusvaikus

mõnd aega kestab veel.

Siis jõuab Lõuna-Lätist

Norrasse telegramm:

MEIE OLEME KOHAL.

SEADKE NÜÜD EESTISSE SAMM.

SEAL ÜHEL VÄIKESEL SAAREL

KÕRGETE LEPPADE ALL

ROHTUNUD AIAS ÜKS NAINE

OOTAB TEID ÕUNAPUU ALL.

TEMAL JÄÄB ALATI TALVEKS

PEENRALE SUVINE SAAK.

JA TEMA MÕTLEB MEIST HÄSTI.

TERVISI TEILE. KRAAK-KRAAK!

Igavad päikseta päevad.

Linnulaul lõunasse teel.

Varesed juba on läinud.

Vareseid pole veel.

Raamatust: Ave Alavainu „Minekulaulud“, lk. 228

Kas?

Artur Adson

Mu pääsläse´ jäll omma ära lännü,

neist taivas jäänü väega tühäss!

Ma ole vahtnu neid, neid ole nännü,

nä terve suve teivä rõõmupühäss.

Neid oodi keväjäl jo varra

nink perrä kaie vanast kallendrist,

kas päivä´ neil jo tulemisess parra,

kon mullu sai tähtraamatuhe rist?

Mul edimäne asi aknast vällä kaien

neid nätä säuhklemän nink tiirlemän –

ei väsu silmä neile perrä kaien –

jo pilvin nemä, jo siinsaman piirlemän.

Oh taivatsirgu`, Püha Maarja linnu`,

nii nimetap teid vaga rahvasuu,

ti kummardama panete ka minnu

nink säädmä kitolauluss mino suu.

Ma neide lennu järgi arva elupäivi:

kui ärä lännü nä, siis iks ma küsü,

kas vastsel keväjäl ütstõist viil näemi,

kas ole kaonu ma, vai viilgi püsü?

Raamatust: Artur Adson „Väike luuleraamat“, lk. 132

Varese elu

Uno Sikemäe

Varesele teevad valu

tühi kõht ja kõle tuul.

Lumepinnal palja jalu

peab ta käima talvekuul.

Varesel on oma nägu,

oma moodne hääleleid.

Vares vaaksub, kukub kägu,

koos nad üllatavad meid.

Varesel on valvsus silmas,

vaikse linnu lihtne hing.

Talve tulles kurjas ilmas,

aitab teda tutvusring.

Kevadises metsasalus

koos me rõõmustada saaks.

Varesel ei ole valus

kui sealt kostab tuttav „kraaks“.

Lendab kiirelt üle aasa,

kuusikusse kodu seab.

Pesal on seal tema kaasa,

keda valvama nüüd peab.

Siis ta kõnnib kündja taga,

seljas talumehe kuub.

Külmas ajas, künkal aga

kaunistab mu kasepuud.

Vares laulaks, kui ta ainult

linnu kombel laulda saaks.

Praegu aga kostab vainult

iIkka tema tuttav „kraaks“!

Raamatust: Uno Sikemäe „Musta hobuse suvi“, lk. 41

Linnu suvi

Uno Sikemäe

Pääsukene punub pesa

laudalakas suvekuul.

Lendavad siis üle kesa

midlid-madlid, laulud suul.

Midlil, Madlil nüüd on pojad

vanemate rõõmuks siin.

Udusulis pesasoojad,

vidinaks neil ühtne viis.

Midli-madli, kudli-kadli

laulis lakas pääsulind.

Laulis Midli, kuulas Madli,

mustad tiivad, valge rind.

Suured linnud nagu kokad,

kombed vana tavaga.

Nende tulles väiksed nokad

tuli ainult avada.

Saju lõpust teada andis

vihmapilvel vikerkaar.

Üle rukkinurme kandis

pääsulindu tiivapaar.

Lühike on linnu suvi,

algab lõunasse neil lend.

Selle hetke tulekuni

lõbustavad õhus end.

Sinitaevas kaunilt kajab

nende lahkumisvidiit.

Siis kui lumi talvel sajab

on nad kaugel juba siit.

Raamatust: Uno Sikemäe „Musta hobuse suvi“, lk. 40

Lõokese tulek

Uno Sikemäe

Õige peagi tali taandub,

teele saavad sulaveed.

Keegi nurmenurka maandub

kevadpäeva koidu eel.

Puhuvad meil lõunatuuled,

päike paitab meeldivalt.

Siin ma lindu laulmas kuulen,

otsin teda pilve alt.

Siniõhu kuldses sõõris

silm üht täppi seletab.

Ülal taevas lõoke lõõrib,

nõnda mind ta teretab.

Külma kaisus maa veel magab,

äratab ta päikene.

Meile oma rõõmu jagab

laulumeister väikene.

Raamatust: Uno Sikemäe “Uskudes lillede ilusat hinge“, lk. 34

Kägu ja mina

Heljo Mänd

Kägu ajab kägu,

et on minu nägu,

mina olen mina,

sina oled sina.

Sinu kodu metsas

kõrgel kuuse otsas.

Minu kodu maas,

majas, kus on kraan,

kus ei ole järve,

suvemetsavärve.

Raamatust: Heljo Mänd „Suve suurmüük“, lk. 24

Rähni uus telefon

Ain Väät

Rähn lendab telefoniposti otsa

ja helistab, et kajab üle metsa.

Plekist müts posti otsas on

rähni uus telefon.

Raamatust: Ain Väät „Rähni uus telefon“, lk. 10

Tihane akna taga

Ain Väät

Tihane akna taga

toksib pekitükki.

Pea alaspidi toksib

jääkülma pekitükki.

Vaatab ringi, toksib,

minema ei lenda …

Vaatab ringi, kutsub

sööma õde-venda.

Raamatust: Ain Väät „Rähni uus telefon“, lk. 39

Käole

Karl Eduard Sööt

Käokene, kuku, kuku –

üle saare, üle salu,

üle põõsastiku, palu.

                Kukku, kukku!

Käokene, kuku, kuku –

üle kuuse kullalise,

üle mätta mullalise.

                Kukku, kukku!

Käokene, kuku, kuku –

üle haljendava heina,

üle ununenud leina.

                Kukku, kukku!

Raamatust: Karl Eduard Sööt „Roti pulmad“, lk.17

Rähnid

Uno Sikemäe

Seal, kus kuivand männioks,

tehti metsas toks-toks-toks.

Teiselt puult, kus teine oks,

jälle kostis toks-toks-toks.

Rähnipojad oksal reas,

minul mütsi polnud peas.

Kartsin, lind, kes tõuke sööb,

nokaga mind pähe lööb.

Ema appi ruttas siis,

minu metsast välja viis.

Ütles: „kogu julgust veel,

siis võid käia metsateel.

Sinu pea ei ole puust,

putukaid ei tule suust.

Rähn on tore metsalind,

tema küll ei toksa sind.“

Lahkun ema kõrvalt siit,

kuulan linnulauluviit.

Pead vist ikka katma peab,

rähnikene, kes sind teab.

Seda kirjut sulelist,

karta mul ei tule vist.

Nägin kui ta kiiruga

lendas metsast minema.

Raamatust: Uno Sikemäe „Naeratav koolikott“, lk.13

Linnupüha

Uno Sikemäe

Meie õue leevikesi lendas,

lapsed nägid tihast akna peal.

Vares mängis varblasele venda,

pakane neid näpistas veel seal.

Külalisi saabus enne pühi,

nende koduks jäigi meie õu.

Teades, linnukestel kõht on tühi,

kiirelt siia toodi roidunõu.

Nööri otsa tükikene pekki,

selle sinna sidus kooli kokk.

Tihasele meeldis seda mekki,

tema ongi pekimaiasmokk.

Nõnda kirjamustriliseks kooti

tiivuliste jälgedest me hoov.

Sinna ikka toitu lisaks toodi,

täita tuli linnukeste soov.

Linnupüha meie hoovis kestis,

kuni loodus magas talveund.

Tänuvidin tänavale kostis,

siis kui saabus koidutund.

Raamatust: Uno Sikemäe „Naeratav koolikott“, lk.29

Mõistatus

Liina Raudsik

Kogu päeva metsas kopsib,

õhtust hommikuni toksib,

puude tüvesid ta uurib,

uksi, aknaid sisse puurib.

Kas ta soovib teha maja?

Kes ta on? Mis tal vaja?

Raamatust: Liina Raudsik „Linnud, loomad – meie sõbrad“, lk. 16

Mõistatus

Liina Raudsik

Tulen siis, kui kevad käes,

rõõmustad, et mind sa näed.

Vilistan ja laulu lasen,

otsin pehmet pesaaset.

Kindlasti sa tunned mind,

olen lõbus laululind.

Raamatust: Liina Raudsik „Linnud, loomad – meie sõbrad“, lk. 16

Mõistatus

Liina Raudsik

Küll on tubli ehitaja,

igal kevadel teeb maja.

Eluase räästa all,

sabakuub on seljas tal.

Raamatust: Liina Raudsik „Linnud, loomad – meie sõbrad“, lk. 16

Tihane

Julius Oro

Tihane, tihane, saabunud on tali.

Pakane, pakane väljas väga vali.

Tuleb lumi tuisuga,

katab lumi metsad, maad,

tuul on külm ja vali.

Linnuke, linnuke, sul ei ole toitu.

Tihane, tihane vaatab kurvalt koitu.

Külm teind kivikõvaks maa,

metsas varjul putukas,

linnul pole toitu.

Raamatust: Mare Müürsepp „Esimene kooliraamat“, II osa, lk.60

Punased vestikesed

Erika Esop

Tviidi-tviidi,

tükike siidi,

punast siidi!

Tviiet-tviiet,

tükike riiet,

punast riiet!

Ema mõõtis riideresti,

õmbles sellest mitu vesti.

Nüüd seal peres iga lind

hõiskab: „Olen punarind!“

Raamatust: Erika Esop „Lõbus tuul“, lk. 42

Lõokese laul

Karl Eduard Sööt

Tiri-liri-lii,

siri-lii.

Üle maa, üle ra´a!

Tiri-liri-lii,

siri-lii.

Üle vee, üle tee!

Tiri-liri-lii,

siri-lii.

Üle soo, üle roo!

Tiri-liri-lii,

siri-lii.

Üle puu, üle kuu!

Raamatust: Karl Eduard Sööt „Roti pulmad“, lk. 16

Varblane tuleb talupojale reheliseks

Carl Eduard Malm

„Talupoeg, talupoeg, tik, tik, tak,

oi kui suur sinu viljasaak!

Reheliseks kas tahad mind?

Talupoeg, küll ma armastan sind.“

„Talupoeg, talupoeg, tik, tik, tak,

sulle tulen kui vabadik.

Õpiksin hea meelega

rehte peksma ja tuulama.“

„Talupoeg, talupoeg, tik, tik, tak,

mis sul maksab viljavakk?

Tahaksin aga katsuda,

magus tänavu vili ka.“

Talupoeg naeris: „Vaata meest!

Võrukael, hoia ära eest,

muidu saad sa pindaga

matsu, et pea jääb huugama.“

„Tule sisse, sõge sirk,

näpi, nopi, ole virk!

Et sul kõhutäis on käe,

kui ma lähen õhtule.“

Raamatust: Meie kiisul kriimud silmad, lk. 27

Pääsuke

Mihkel Veske

Piiri-pääri pääsukene,

imeilus linnukene,

laulis meie aia pääl,

lendas üle meie kesa,

räästa alla tegi pesa,

söötis oma poegi sääl.

Kuhu läksid, pääsukene,

lendasid sa, linnukene?

Kus nüüd hüüab sinu hääl?

Läksid ära lõunamaale –

rõõmusama rahva ra´ale,

lendad, laulad lahkest´ sääl?

Piiri-pääri pääsukene,

imeilus linnukene,

tuled jälle kevade?

Tood meil kaasa teisi linde?

Laulad õitsma Eesti pinda?

Hüüad rahvast rõõmule?

Raamatust: Meie kiisul kriimud silmad, lk. 37

Puukluti äpardus

Peep Veedla

Puuklutt ei saanud üldse aru,

kus on tema seemnevaru.

Hoolsalt oli ta neid korjand,

mitmed päevad selleks orjand.

Leidis vana vahtra koorel

praod, mis sobiksid laohooneks –

tippis sinna seemned ritta,

pärast on neid hea sealt võtta.

Aga tihane, see sunnik,

vaatas – nii suur seemnehunnik!

Napsas ühe, napsas kaks,

isu läks veel suuremaks.

Seemned tasapisi põske

pistis kõik, mis sest et rõsked.

Siis läks vaatas, kust saaks lisa,

kuni puuklutt tõstis kisa:

„Kes on see, kes teinud pattu,

tunginud mu toidulattu?

Seda nii ei saa ma jätta,

varas tuleb kinni võtta!“

Tihane kuid mõnust tukub,

mõtleb: „Hoidku ladu lukus!

Kõhust ei saa seemneid kätte,

klutt las otsima jääb pätte.“

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss - made in Luxembourg“, lk. 22

Öösorr

Peep Veedla

Öösorr tundub laisa näoga,

päeval ongi unine.

Veidi sarnaneb ta käoga,

sarnasus vaid väline.

Öösel männikus peab jahti

kiletiivalistele.

Vahepeal peab valvsalt vahti,

laulujoru joriseb.

Laul see meenutab tal vokki

(nõnda arvab inimmeel),

ise aga kuivand tokki,

lösutades metsateel.

Ega teda laisaks kulliks

paha pärast narrita,

öösel oleks rabamännik

igav ilma sorrita.

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss - made in Luxembourg“, lk. 63

Musträstas ehk kuldnokk

Martin Körber

Nüüd laulab minu süda, suu,

et jälle käes on paastukuu.

Musträstas, õige laulumees,

küll selle poolest kõige ees,

on tulnud jälle tagasi,

meil toonud rõõmusõnumi.

Sealt meie õue puude pealt

nüüd hüüab tema, tõstes häält:

„Oh lapsed, ligi tulge nüüd,

teil õpetan ma kena viit,

siis mu´ga võidu laulate,

et jõudsin jälle tagasi!“

Raamatust: Eesti lasteluule valimik, I, lk. 14