Vello Jaska
Kesk talvist
karmi pakast
nagu õide
oleks
puhkenud
roos.
Minu akna all
kohevas lumes
kaks
leevikest
istusid
koos.
Kaks külmalindu,
kellel rinnad
olid
hõõgvel
kui
koidupuna.
Nad vaatasid
vaikides ringi
nii
reipalt,
nii
uhketena.
Järsku vakatas
jäine vaikus
tiivalöökide tuhinast.
Nagu kõrgustest
rabavast välgust
terve laotus
lõi leekivaks.
Justkui koldesuul
hõõguvaid süsi
punas õue peal
leevikesi.
Neid lendas ära
ja
tuli.
Tuli üksi
ja
hulgakesi.
Linde vaadates
tundus,
et
soojaks
muutub
jäine
ilmaruum.
Nagu päikese
leekima
puhunud
oleks
vindunud
talvine
tuul
…
Raamatust: Vello Jaska „Kodulävel“, lk. 26
