Kuvatud on postitused sildiga vint. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga vint. Kuva kõik postitused

Metsvint

Peep Veedla

Metsvint kõikjal jääb meil ette,
kui on kevad jõudnud kätte.
Tema laulu kostub kuid
seal, kus kasvamas on puid.

Millega ta teistest üle?
Teisi niivõrd palju pole.
Vindi arvukus on uhkem,
kahest miljonistki rohkem.

Laul ei ole vindil pikk,
kuid vali, lõpus terav „tikk“.
Ta kohta levinud on müüt,
et vihma nõiub tema „trüüt“.

Ja kui ta pingib „pink pink pink“,
siis kutsub: „tule, teine vint!“
Ning lisaks – uskuge te mind,
metsvint on väga ilus lind!

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 53

Vint

Rahvalaul

Siit-siit-siit-siit metsast
ei tohi võtta mitte üks pirrutikk.

Raamatust: „Vanaema teab“, lk 30

Rohevintide võim

Peep Veedla

Rohevint kord aeda tuli,
toidumaja pakkus huvi.
Äkki seal on maitsvad palad,
ega seemned pole vanad?

Maitses ühte, nokkis teist,
ligi meelitas ka naist.
See sai seemne põske panna,
juba kutsus ka sõbranna.

Too tõi omakorda kaasa
oma kalli abikaasa,
kellel kambas mitu semu –
toidumajal oli menu!

Külastada ei saand maja
tihased, puukoristajad.
Nemad jäeti ukse taha,
võtku neid, mis kukkund maha.

Aga varsti olid maaski
rohevindid söömas saaki,
sest et võimas vindisugu
seemnetest peab väga lugu.

Tihased siis tõstsid lärmi:
„Ärge ajage meid närvi!
Meie olime siin varem,
tehke meile ruumi parem!“

Vindipealik mõtles pisut,
ütles: „Ärme riidu kisu.
Mis me jagame siin maid,
sööge metsas putukaid!“

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 23

Vint, kes ei pidanud viisi

Helvi Jürisson

Kord elas üks vint,
kes ei pidanud viisi
ja õppust ei võtnud
ta kuidagiviisi.

Küll kuulata püüdis
ta memme ja taati,
kuid ise vaid kräuksus,
kui keriks ta traati.

Memm ohkas: „Ei saa
sinust mõistlikku vinti!“
Lõi tiivaga taat
ja võttis end vinti.

Kust peresse tulla
võis selline aps?
See poeg oli muide
neil ainuke laps.

Ta suur oli kasvult,
tal lai oli rind,
kuid kahjuks ta polnudki
laululind.

Kui arvati juba –
nokk jääbki tal lukku,
siis latva ta lendas
ja tegi sealt: „Kuk-ku!“

Raamatust: Eesti lasteluule valimik I, lk. 344