Aira Kaal
Leidsin ta rohu seest, külma ja märja.
Lennata tema ei jaksanud.
Järgmisel hommikul päike on väljas
ja minu pääsuke äratab mu.
Tõusen pool viiest ja püüan kärbseid.
Amet või asi – kuid asjal on tuum!
Ega või pääsukest nälgima jätta,
tahtsin ta päästa ju surmasuust.
Küll oleks kõigiti märki ma taband –
kärbestest vaba ja pääsuke söönd!
Kuid ega saatus nii siledalt taha,
temal on ikka see „saatuse nöök“.
Öeldakse, hädaga kurat sööb kärbseid …
Pääsuke mul aga kärbest ei söö!
Kuivatab tiibu ja krigistab korvis,
kuivatab end juba terve öö.
Tunneb end vangis, teeb näljastreiki?
Elusat parmugi ehmunult kaeb.
Nõndaks! Ka mulle mu eine ei maitse.
Märgades aurudes haigutab aed.
Paastume. Ohkame. Avame akna.
Suudad sa lennata? Ootame veel …
Lõpule jõudma me kooselu hakkab
ja nõnda haige on lahkudes meel.
Pääsu mu sõrmele vajutab varbad,
peened kui jõhvid … Üks hoovõtu hetk.
Süda põksub meil mõlemail. Kardan.
Kardab temagi lennata ehk?
Viivitab, viivtab … Viimati tõuseb.
Jälgin ta lendu veel ärevalt.
Näen, kuis ta mõnuga liugleb me õuest,
kaares siis otse ja väledalt.
Kadus. Kuid jäi tema tilluke raskus
Sõrmele tunda veel tundi kaks.
Ning mina ise, ma rinnutan aknal,
Ehkki ei saa sellest targemaks.
Kärbsed, need tüütused, tuiskavad sisse,
surinal-vurinal sõgedalt.
Ah, kus eal tehakse kompromisse,
võidavad jõletid nõmedad!
Nii ka see parm, imal, ülbusest nõrguv,
tuttavalt vastu mul põrnitseb.
Jah, sina pääsid … Ning kurat põrgus
ilgub ja kikkhabet sõrmitseb.
Tehku, kes suvatseb, näljastreiki,
loobugu maiusroogadest,
Tema mitte!
Sest ta sööb kõiki –
pääsukest,
kärbest
ja
inimest …
Raamatust: Aira Kaal „Pihlakad mere ääres“, lk.58
