Kuvatud on postitused sildiga pääsuke. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga pääsuke. Kuva kõik postitused

Küll ta tuleb

Leelo Tungal

Lumi mööda porist teed
metsa poole roomas.
Juba passipilte teeb
pääsuke nüüd Roomas.

Asju seal ei pakita –
linnul on neid vähe.
Ainult ilma frakita
teele ta ei lähe.

Laulab selles frakis ta
apelsinisalus
ja – kui külm ei takista –
pea ka eesti talus.

Raamatust: Leelo Tungal „Südasuvi“, lk. 423

Lindude kevad

Mart Raud

Lõõritades lendas lõo
üle nurme-nõo,
laskus alla keset kesa,
tegi sinna pesa.

Sauna taga kasvab saar.
Rõõmus rästapaar
lendas sinna, vaatas kongi –
oma jagu ongi.

Västrik, väike väle lind,
küllap tunnen sind –
teised nii ei lenda, rända
ega viska hända.

Mustad tiivad, valge rind,
lendab pääsulind.
Eks ta varsti peale hakka –
pesa lauda lakka.

Vaatad üles, silmil käed,
mida kuuled, näed?
Kriiga-kruuga üle mere
tuleb kurepere.

Ööbikut ei ole veel.
Rukkirääk ka alles teel.
Aga mets ju seda nägu –
varsti tuleb kägu.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 7., lk. 166

Lindude aastaring

Aivar Pohlak

Aprillikuu sees linde
tuli lõunast järjestikku,
maikuus mängis vihitaja
uljast taevasikku.
Ööbik täitis akna taga
une-eelse aja,
põllul uhkelt kuklatutti
vehkis kiivitaja.
Suve läbi õuest kostis
pääsukeste vidin,
sügisel ma halle kurgi
ära saatma pidin.
Talve otsa tihased
kõik kampas ümber maja,
pekki proovis toksida
ka rähn, see rahmeldaja.
Talv saab otsa,
jälle jõuab kevad – märtsikuu,
lumi sulab ära
ja öökull teeb uhhuuuu!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 14, lk.248

Pääsukese ballaad

Aira Kaal

Leidsin ta rohu seest, külma ja märja.
Lennata tema ei jaksanud.
Järgmisel hommikul päike on väljas
ja minu pääsuke äratab mu.

Tõusen pool viiest ja püüan kärbseid.
Amet või asi – kuid asjal on tuum!
Ega või pääsukest nälgima jätta,
tahtsin ta päästa ju surmasuust.

Küll oleks kõigiti märki ma taband –
kärbestest vaba ja pääsuke söönd!
Kuid ega saatus nii siledalt taha,
temal on ikka see „saatuse nöök“.

Öeldakse, hädaga kurat sööb kärbseid …
Pääsuke mul aga kärbest ei söö!
Kuivatab tiibu ja krigistab korvis,
kuivatab end juba terve öö.

Tunneb end vangis, teeb näljastreiki?
Elusat parmugi ehmunult kaeb.
Nõndaks! Ka mulle mu eine ei maitse.
Märgades aurudes haigutab aed.

Paastume. Ohkame. Avame akna.
Suudad sa lennata? Ootame veel …
Lõpule jõudma me kooselu hakkab
ja nõnda haige on lahkudes meel.

Pääsu mu sõrmele vajutab varbad,
peened kui jõhvid … Üks hoovõtu hetk.
Süda põksub meil mõlemail. Kardan.
Kardab temagi lennata ehk?
Viivitab, viivtab … Viimati tõuseb.
Jälgin ta lendu veel ärevalt.
Näen, kuis ta mõnuga liugleb me õuest,
kaares siis otse ja väledalt.

Kadus. Kuid jäi tema tilluke raskus
Sõrmele tunda veel tundi kaks.
Ning mina ise, ma rinnutan aknal,
Ehkki ei saa sellest targemaks.

Kärbsed, need tüütused, tuiskavad sisse,
surinal-vurinal sõgedalt.
Ah, kus eal tehakse kompromisse,
võidavad jõletid nõmedad!

Nii ka see parm, imal, ülbusest nõrguv,
tuttavalt vastu mul põrnitseb.
Jah, sina pääsid … Ning kurat põrgus
ilgub ja kikkhabet sõrmitseb.

Tehku, kes suvatseb, näljastreiki,
loobugu maiusroogadest,
Tema mitte!
Sest ta sööb kõiki –
pääsukest,
                kärbest
                               ja inimest …

Raamatust: Aira Kaal „Pihlakad mere ääres“, lk.58

* * *

Paul-Eerik Rummo

Harakas, ilus lind.
Linavästrik, ilus lind.
Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.
Tihane, lausa kodulind.
Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.
Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.
Ja hüüp, hüüp, hüüp soos
nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.
Kust ma tean, et üldse linnud?
Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

Raamatust: Paul-Eerik Rummo „Kui lähed teele koidu eel“, lk. 31

Pääsüke päivälind

Eha Lättemäe

Kui usse omma valla,
meä tule ja lähä,
pääsükselaulu
viil õpi pähä.

Sellest meä tääsi
et kevade nakas´.
Päivä poole
jäi valla akan.

Päivä ja pääsükse
oma kuulda ja nätä.
Pääsükse päivä
võtab ve jätäb.

Pääsuke päivä
võib võtta või jätta
miu korjata
mustikamätta.

Raamatust: Eesti looduslüürika, lk.192

Pääsuke

Mihkel Veske

Piiri-pääri pääsukene,
imeilus linnukene,
laulis meie aia pääl,
lendas üle meie kesa,
räästa alla tegi pesa,
söötis oma poegi sääl.

Kuhu läksid, pääsukene,
lendasid sa, linnukene?
Kus nüüd hüüab sinu hääl?
Läksid ära lõunamaale –
rõõmusama rahva ra´ale,
lendad, laulad lahkest´ sääl?
Piiri-pääri pääsukene,
imeilus linnukene,
tuled jälle kevade,
tood meil kaasa teisi linda,
laulad õitsema Eesti pinda,
hüüad rahvast rõõmule.

Raamatust: Mihkel Veske „Kas tunned maad …“, lk. 79

Haiku

Ellen Niit

Suitsupääsuke!
Vidin ja sööst ja lend,
pojad ja kodu.

Raamatust: Ellen Niit „Paekivi laul“, lk.280

* * *

Jaan Kaplinski

Kõllatse tsirgukese omma jo
mõisa puie pääl – süküs
om tulnu püsse kujunu
tibupoja suures saanu

eelä isteva pääsökese
suurtii veereh puie pääl
täämbä omma na lännü
pääsukese kohe ti lätsi
pääsukese kohe ma lää

Raamatust: Jaan Kaplinski „Taivahe heidet tsirk“, lk. 10

* * *


Salme Ekbaum

Võib-olla tulid pääsukesed tagasi
mahajäetud katuste alla,
kui kõik olid läinud ja viidud.
Sirgeldasid õhtuti õues,
oodates, et kari hüütaks´ koju,
et pere tuleks põllult.

Ent kui madalalt nad ka tiirlesid,
jäi vana maja elutuks.
Ei laste hõikeid õueteelt,
ei õdusat suitsujuga leelt,
vaid hundiuba pikas heinas.

Pääsukesed lendasid
… ja lendasid ära leinas.

Raamatust: Salme Ekbaum „Kivi kiljatas aknasse“, lk.223

Kas?

Artur Adson

Mu pääsläse´ jäll omma ära lännü,
neist taivas jäänü väega tühäss!
Ma ole vahtnu neid, neid ole nännü,
nä terve suve teivä rõõmupühäss.

Neid oodi keväjäl jo varra
nink perrä kaie vanast kallendrist,
kas päivä´ neil jo tulemisess parra,
kon mullu sai tähtraamatuhe rist?

Mul edimäne asi aknast vällä kaien
neid nätä säuhklemän nink tiirlemän –
ei väsu silmä neile perrä kaien –
jo pilvin nemä, jo siinsaman piirlemän.

Oh taivatsirgu`, Püha Maarja linnu`,
nii nimetap teid vaga rahvasuu,
ti kummardama panete ka minnu
nink säädmä kitolauluss mino suu.

Ma neide lennu järgi arva elupäivi:
kui ärä lännü nä, siis iks ma küsü,
kas vastsel keväjäl ütstõist viil näemi,
kas ole kaonu ma, vai viilgi püsü?

Raamatust: Artur Adson „Väike luuleraamat“, lk. 132

Linnu suvi

Uno Sikemäe

Pääsukene punub pesa
laudalakas suvekuul.
Lendavad siis üle kesa
midlid-madlid, laulud suul.

Midlil, Madlil nüüd on pojad
vanemate rõõmuks siin.
Udusulis pesasoojad,
vidinaks neil ühtne viis.
Midli-madli, kudli-kadli
laulis lakas pääsulind.
Laulis Midli, kuulas Madli,
mustad tiivad, valge rind.

Suured linnud nagu kokad,
kombed vana tavaga.
Nende tulles väiksed nokad
tuli ainult avada.

Saju lõpust teada andis
vihmapilvel vikerkaar.
Üle rukkinurme kandis
pääsulindu tiivapaar.

Lühike on linnu suvi,
algab lõunasse neil lend.
Selle hetke tulekuni
lõbustavad õhus end.

Sinitaevas kaunilt kajab
nende lahkumisvidiit.
Siis kui lumi talvel sajab
on nad kaugel juba siit.

Raamatust: Uno Sikemäe „Musta hobuse suvi“, lk. 40

Mõistatus

Liina Raudsik

Küll on tubli ehitaja,
igal kevadel teeb maja.
Eluase räästa all,
sabakuub on seljas tal.

Raamatust: Liina Raudsik „Linnud, loomad – meie sõbrad“, lk. 16

Pääsuke

Mihkel Veske

Piiri-pääri pääsukene,
imeilus linnukene,
laulis meie aia pääl,
lendas üle meie kesa,
räästa alla tegi pesa,
söötis oma poegi sääl.

Kuhu läksid, pääsukene,
lendasid sa, linnukene?
Kus nüüd hüüab sinu hääl?
Läksid ära lõunamaale –
rõõmusama rahva ra´ale,
lendad, laulad lahkest´ sääl?

Piiri-pääri pääsukene,
imeilus linnukene,
tuled jälle kevade?
Tood meil kaasa teisi linde?
Laulad õitsma Eesti pinda?
Hüüad rahvast rõõmule?

Raamatust: Meie kiisul kriimud silmad, lk. 37

Pääsukese laul

Karl Eduard Sööt

Kireli-kareli, sireli-sareli
üle tare,
üle vare.
Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr!

Kireli-kareli, sireli-sareli
üle koja,
üle oja.
Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr!

Kireli-kareli, sireli-sareli
üle muru,
üle turu.
Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr!

Kireli-kareli, sireli-sareli
üle laeva,
üle taeva.
Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr!

Raamatust: Laste rõõm, lk 53

Savikaldas pääsupesad

Paul Haavaoks

Miks küll niiske tuule päri
kuuehõlm sul lendu kipub?
Savikaldas pääsupesad,
kallas lainte kohal ripub.

Pääsupesad savikarva
põuast paakund kõvas kihis.
Ja käib vee ja kalda vahel
vaibumatu lennuvuhin.

Kaugelt pesadesse kandsid
vooderduseks kõrreprahti.
Nüüd need vilkad käärisabad
peavad putukaile jahti.

Vaibumatu lennuvihin …
Pessa sääsk, see nokashoitu!
Pääsulaste kasvav pere,
nokad lahti, nõuab toitu.

Vastutuult ja tuulepäri
väletiib ju lendu kipub.
Savikaldas pääsupesad,
kallas lainte kohal ripub.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 11, lk.332

Pääsukese päev

Neeme Laanepõld

Pääsulind-rätsep nüüd tiirutab,
õmblema meistermees kiirustab,
nõelad teeb särinal teravaks,
käärid lööb kärinal säravaks.
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“

Süsimust saterkuub sabani,
lendab nii niidu ja rabani.
Traadile istub ta veidike,
telefon tiliseb, heliseb:
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“

Ööbikuemand see hädaldab,
tütrel ees kontserdinädalad:
kleidi võiks moodsama lõigata,
uhkem siis salus on hõisata!
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“

Õhtuni õmmeldes vestiväel
pääsul tööd tänasest üle jääb.
Tudule tiibu kui soputab,
pesale keegi veel koputab.
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“

Västrikumemmeke pajatab,
kiiresti rätsepat vajab ta.
Lastel aeg lennule hüpata,
poisid kõik pesas veel püksata!
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 11, lk.365

Pääsuke


Rahvalaul

Pisikene linnukene
tuli mullu mujalt maalt
sinisema seljaga, punasema puguga.
Ulualla ostis voodi,
penni peale tegi pesa,
laulis lati otsa peal.                                                          

Rahvalaul „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ lk 36

Pääsuke laulab

Rahvalaul

Sügise läksin ära,
sügise läksin ära,
kõik tünnid-tännid jäid täis.
Kevade tulin tagasi,
kevade tulin tagasi,
nüüd pole muud kui vesirokka. Sirr!

Raamatust: „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“,  lk 34

Pääsukeste laul

Kalju Kangur

Kadri tädi,
kuri tädi,
sidus kaela
seitse paela,
istus uhkelt kaarikusse,
tahtis sõita vaarikusse.
Kits oli köies, kits oli köies,
kui see ette nüüd ei jääks!
Kaarik kargas siia-sinna,
tahtis väga ümber minna,
käiski kraavi –
kääks!

Raamatust: Kalju Kangur „Laulumaja“, lk. 20