Lindude kevad

Mart Raud

Lõõritades lendas lõo

üle nurme-nõo,

laskus alla keset kesa,

tegi sinna pesa.

Sauna taga kasvab saar.

Rõõmus rästapaar

lendas sinna, vaatas kongi –

oma jagu ongi.

Västrik, väike väle lind,

küllap tunnen sind –

teised nii ei lenda, rända

ega viska hända.

Mustad tiivad, valge rind,

lendab pääsulind.

Eks ta varsti peale hakka –

pesa lauda lakka.

Vaatad üles, silmil käed,

mida kuuled, näed?

Kriiga-kruuga üle mere

tuleb kurepere.

Ööbikut ei ole veel.

Rukkirääk ka alles teel.

Aga mets ju seda nägu –

varsti tuleb kägu.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 7., lk. 166

Mis rukkirääk ennustab

Agnes Taar

Rääk-rääk,

rukkisaak

sügisel saab hea,

rääk-rääk,

rääk-rääk,

nüüd ma seda tean:

eemalt rukkipõllu pealt

kuulsin tasast jutuhäält –

kõrreke, mis kahises,

rukis õites sahises –

kõrreke saab hea!

Rääk-rääk,

rääk-rääk,

sestap korda sea

rukkivakk ja viljasalved –

teri täis nad saavad talvel,

rääk-rääk!

Põllu peal kui rukkihakk,

mõhes peagi kerkib kakk,

rääk-rääk!

Ole rõõmus, põllumees,

rääk-rääk,

maitsev leib et ootab ees,

rääk-rääk!

Rõõmusta ka, linnasaks,

linnukene, loom ja laps,

rääk-rääk,

rääk-rääk!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 250

* * *

Paul-Eerik Rummo

Harakas, ilus lind.

Linavästrik, ilus lind.

Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.

Tihane, lausa kodulind.

Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.

Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.

Ja hüüp, hüüp, hüüp soos

nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.

Kust ma tean, et üldse linnud?

Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

Raamatust: Paul-Eerik Rummo „Kui lähed teele koidu eel“, lk. 31

Linnusõnu

Väino Vesipapp

Rääkimistunnis

kõhurääkijatele

räägust rääkida!

Raamatust: Väino Vesipapp „Aastaringist“, lk. 38

Rukkirääk

Marie Under

Tere, tere

va rukkirääk!

Pimesikutsed

juba jälle?

Oled sa sama

või on teid palju?

Oled sa üks

või käib teid mitu?

Näe, mina kuulan sind

sada aastat –

otsin su jälgi

suvest suvve.

Ons keegi näind sind?

Mina ei usu.

On sul ka kuju?

Oled vaid hääl?

Oled sa olemas?

Pole sind üldse,

kõhurääkija

lindude seas?

Alles on haljas

su habras koda –

piilun siit pilust

ja luuran sealt praost.

Käega löön kõrvale

õõtsuva katte –

oled sa siin

või oled sa sääl?

Kõrred need kasvavad

üha-ühtsoodu

vili pea kõrvuni

varjab su hoopis.

Kõnnin kui vaevat

su elamu ümber –

rukkirääk, rukkirääk

lävele astu!

*

Tuleb siis lõginal

punane kaarik

rattad kui maakerad

roobitsev tank.

Kõrs-tornid tuiguvad –

pühib su linnuse,

lõikab kõik seinad eest,

maha su maja.

Langebki kahisev

kuldvööti eesriie

juba su sängi eest …

Rukkirääk, rukkirääk,

kuhu sa jäid? …

Raamatust: Marie Under  „Mu süda laulab“, lk. 320

Viis lindu 4.

Juhan Sütiste

Siin sa oled, siin sa hõikad –

nobe rukkirääk.

Astun sammu, kaod ning põikad,

selja taga vaikust lõikad –

rääk-rääk.

Juba lapsena kui müüdis

sinu kutsuv rääk

rukkimüüris õhtul hüüdis,

kõrv vaid lumma kõrrest püüdis –

rääk-rääk.

Lembeööl, kui muutus vaikselt

sosinaks me rääk,

ristik lõhnas mesimaikselt,

saatsid meid sa mitmepaikselt –

rääk-rääk.

Läksin uljalt, taskus tina,

kaenlas püss ja tääk.

Kaitsekraavi taga sina

laulsid läbi udulina –

rääk-rääk.

Nüüd on vaikus, nüüd on valu

meie ülejääk.

Liigume kui ummisjalu,

kostab kargelt läbi talu –

rääk-rääk.

Raamatust: Juhan Sütiste „Luuletused“, lk. 303

Rukkirääk

Mart Raud

Ka kiiruga ta ikka jala ruttab,

peaaegu tundmatu on tema lend.

Kuid selle-eest on seda enam tuttav

ta laul, mis väsimatult kordab end.

Just nagu kuivas puus ta pöörab puuri,

auk kõvas oksakohas: krääks ja krääks!

Või nagu keerab üles rikkis uuri –

kui ainult vedru pidama kord jääks!

On nagu roostetus tal häälekajas,

kui saeb ja saeb – nokk ligi märga maad.

Kuid lauldes aasta ilusamas ajas

ta karekeelsenagi armsaks saab.

On soojad ööd ja hämarvalged taevad,

ja päevad õiterikkamad on siis,

ning sellest kõigest oma võlu laenab

ta  napp ja kare, kõlavaene viis.

End korrates ta ilmaski ei väsi –

üksainus sõna, lühike ja karm,

kuid neil, kes kuulavad, kätt surub käsi,

ja noortes südametes ärkab arm.

Raamatust: Mart Raud „Jälgede kiri“, lk. 145

Räägu ränd

Erich Meerja

Tiivad taskus, kus mul ruttu,

kõnnin klaariks kauged maad.

Lennuteel on udujuttu,

merel maanduda ei saa.

Päeva puhtel, ööde hakul

Rääksuvad mu rännuteed.

Taldade all pahtund rakud

kastevesi pehmeks teeb.

Nõnda mina aja lennus

terviseks vaid jooksen, käin.

Taeva all on teised linnud,

maa jääb räägu jälgi täis.

Raamatust: Erich Meerja „Tagasivaade“, lk. 24

Räägu rääk

Eno Raud

Rukkis rääkis rukkirääk :

„Rääk!

Rääk!

Rääk!“

Muud ei rääkinudki rääk.

Aina kordas : „Rääk!“

see rääk

Nõnda käiski räägu rääk :

„Rääk!

Rääk!

Rääk!

Rääk!“

Eno Raud „Kalakari salakaril“

Räägu rääk
Rukkis laulis rukkirääk.
"Rääk. Rääk. Rääk."
Kui kaua rääkis rukkirääk?
"Rääk. Rääk. Rääk."
Mida rääkis rukkis rääk?
"Rääk. Rääk. Rääk."
Muud ei rääkinudki rääk.
Aina rääkis "Rääk. Rääk."
Nõnda käiski räägu rääk:
"Rääk. Rääk. Rääk."

Eno Raud

Rukkirääk

Uno Sikemäe

Räägud nüüd jooksevad siia ja sinna,

kiiresti saavad nad kõikjale minna.

Eelmisel suvel neid munast veel koorus,

algas siin armastus, kestis neil noorus.

Välguna söösteti suveöö udus,

lõputut rääksumist kuuldi neil kodus.

Rääkisin rääguga heinakuu ajas,

koiduni välja me jutuke kajas.

Praegugi tundub see hääl mulle tuttav,

meelitav, põgenev, tagasiruttav.

Möödunud suved mul püsivad meeles,

keegi kui kaebaks sealt rääkude keeles.

Tundub, et luhta neid tuli kord sadu,

jooksid vaid kaks mööda varjatud radu.

Otsides pesale kenamat kohta,

ühiseks rõõmuks siis räägud jäid luhta.

Raamatust: Uno Sikemäe „Mürakarude mängurajal“, lk. 74

Rukkirääk

Venda Sõelsepp

Kahel pool kõrremüriaadid,

nagu kindral rivist mööda käin.

Mulle kuldsepäised rukkitaadid

elutargalt noogutavad päid.

Talvel on siin peetud raske lahing:

polnud lund ja külma, porsus muld.

Praegu põua kisuline ahing

kuivast taevast täksib sulatuld.

Sestap rukkipõllul relvi maha

veel ei pane ettevaatlik rääk:

kord must ette lipsab, kord jääb taha,

viljast särtsatab kui haljas tääk

                               rääk-rääk!

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk 26

Rukkirääk (räägulind, rääkis, rukkirästas

Valter Kruut

Kes küll rukkis laseb rääksu,

peitu jäädes lastele,

heinamaalgi algab krääksu,

kui on rohi kastene?

                „Rääk-rääk! Rääk-rääk!“

Talle ligi minna proovid,

hiilid hilju edasi.

Prägisejat näha soovid,

kuid ei leia kedagi.

Samal ajal eemal ruttu

jätkab keegi krääksujuttu:

                „Rääk-rääk“ Rääk-rääk!“

Kes sa oled? Näita ennast!

Räägib rägisedes rääk:

„Teie soovi katsun täita,

siiski ennast ma ei näita.

Mul on umbes rästa kuju,

imekiired jooksujalad –

õhku tõusta pole tuju.

Rännulennult saabun hilja –

maikuu keskel asun vilja.

Rukist kasvatan kui seina,

kasvuväge külvan heina.

Rääk-rääk! Rääk-rääk!“

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 24

Rukkirääk

Peep Veedla

Rukkirääku teavad kõik,

tuttav tema öine hõik.

Enamus, kes põllul käinud,

rääku siiski pole näinud.

Sest tal meeldib käia jalgsi,

heina sees ta sibab vargsi.

Ennast näidata ei taha,

jälgi suurt ei jäta maha.

Põllumeestega kuid kana

räägul kitkuda on vana:

kui nad niitmata ei suuda,

miks siis taktikat ei muuda?

Kui nad vähekegi hooliks,

rääke säilitada sooviks,

peaksid niitma keskelt lahku,

rääk siis pageda saaks rohtu.

See on räägu omapära –

ohu eest ei lenda ära.

Kui ei oleks linnuks sündind,

harrastaks vist kepikõndi.

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 38

Rääk! Rääk!

Juta Kaidla

Rääk-rääk! Rukkirääk!

Kus võiks kuulda sinu häält?

Teised linnud nagu nooled

läksid teele lõuna poole

juba vara koidu ajal.

Sina jätsid jumalaga

paljad nurmed küla taga,

siis kui päike vajus loode.

Andsid ennast ööde hoolde –

läksid, ümberringi pime.

Mulle näis see nagu ime,

kuidas küll sa leidsid rajad.

Aga sa ju rukkiajal

olid siingi öine lind.

Sellepärast viiski sind

troopikasse

öine lend. 

     

Raamatust: Juta Kaidla „Liblikaga võidu“, lk. 24 ja
„Valgete liblikate aeg“,  lk 5

Rukkirääk

Julius Oro

Põllul kuldne rukis kiigub,

õõtsub, hõljub rukkilill.

Kes sääl põllupeenral liigub,

silmad nõnda ärevil?

Tasa, tasa hiilib Viire,

tahab näha seda meest,

kes on kaduma nii kiire,

kuulda häält vaid rukki seest.

Igal õhtul põllult kostab

ühtesoodu prääk ja prääk!

„On see part?“ Kuid isa vastab:

„Põllul laulab rukkirääk“

Tasa, tasa hiilib Viire,

tahab näha, kus on rääk,

aga kaduma see kiire,

kostab ainult prääk ja prääk!

Raamatust: Julius Oro „Laps ja kuu“, lk. 51