Metshaned

Aira Kaal

Metshaned meelest mul ei lähe,

sest nõnda armsad olid nad,

kui täitsid kogu meie väikse lahe,

nii uljad, lõbusad ja lärmakad.

Metshaned meelest mul ei lähe,

sest nõnda kaunid olid nad,

kui lendu tõustes hargnes tiibe lohe –

mustvalged värsked karged palakad.

Ja vesi sinine, roog roheline,

korallivärvi nokad vilksamas …

Miks peab küll maha jääma inimene,

ja taevaserval üksik pilvevine,

kui linnuparv pea kohal kilkamas?

See on, see on su saatus salajane,

kes ise linnud lendu ehmatad.

Metshaned aga meelest mul ei lähe!

Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“, lk. 11

Metshaned

Venda Sõelsepp

Kas mul´s oleks miskit selle vastu,

olla veidikeseks veel kord Nils?

Ennäe, juba hanerivi laskub,

isahanel nõnda kutsuv pilk:

ngaa-ngaa-ngaa, no tule rutem juba,

varsti Lapi tundrud on me all,

keset järve kaljusaar me tuba,

Maa on kõrgelt kaunis kirju pall,

ulgumere hallid veed on läänes,

nende süles kena saare paar:

Saaremaa kui pikal hüppel jänes,

tähena ta kukil Hiiu saar,

ja me rivi üle selle kõige,

taga kauge, ees veel kaugem tee;

ngaa-ngaa-ngaa – veel lahkumise hõige

nagu helmes veereb üle vee …

Tulen kohe, hani, sinu manu!

Ainult tee mind väikseks, ole hea …!

Võlusõna olen unustanud,

palju tean, kuid seda näe, ei tea …

Kuidas olla veel kord väike Nils …

Olla veelkord viivuks väike Nils …

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 44

Haned

Peep Ilmet

Haned-haned hallikesed,

lärmakad ning kallikesed.

Kütt teid juba hallist ajast

praevarda otsa ajab.

Teie tapetuid ei loegi,

kasvatate oma poegi,

et kui raju tormab veele,

minna ohtlikule teele.

Lähvad hallid, jäävad hallad,

kirmetisel käivad tallad.

Viimses parves lumihani

näeb; kütt püssi palge pani.

Raamatust: Peep Ilmet „Matsalu mailt“, lk. 36

Rändepeatus

Peep Veedla

Taevas suures parves haned,

kohe tähele neid paned.

Pärit on nad kaugelt põhjast,

kaagutavad tühjast-tähjast.

Siis kuid vakatavad veidi,

põllu kohal teevad reidi,

märkavad – siin oras kasvab,

siit me varumegi rasva!

Matsutavad päeva-kaks,

läevad aina priskemaks.

Tatsavad siin kõikjal ringi,

hea, et nad ei kanna kingi.

Emahanele jäi teele

lomp, kus peegeldus ta veele.

Vaatas sealt ja vaatas siit,

ehmus: „Mul on tselluliit!“

Raamatust: "Pöialpoiss - Made in Luxembourg", lk 39