Ahnepäits

Heljo Mänd

Kord elas ahne harakas,

kes oli väga varakas.

Tal oli pesa asju täis,

kuid veelgi otsimas neid käis.

Ei varastanud ta, ei-ei!

Vaid kohe lihtsalt leidis neid.

Miks jäeti asjad laokile

ja uksed-aknad paokile!

Nii juurde kogunes tal koli,

et lõpuks endal kitsas oli,

jäi ilma ulualusest,

kuid harakas ei hoolind sest.

Siis tuli külm ja varbaid pures,

tuul kibedasti nahutas.

Ent temal oli ainus mure,

kuis uusi asju mahutab.

Raamatust: Eesti lasteluule valimik, I, lk.210

* * *

Paul-Eerik Rummo

Harakas, ilus lind.

Linavästrik, ilus lind.

Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.

Tihane, lausa kodulind.

Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.

Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.

Ja hüüp, hüüp, hüüp soos

nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.

Kust ma tean, et üldse linnud?

Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

Raamatust: Paul-Eerik Rummo „Kui lähed teele koidu eel“, lk. 31

Harakas ja varblane

Kalju Lepik

Kus need rikkad kulda söövad,

rikkad kulda, kikkad karda?

Meie linnud ei midagi.

Kädistas harakas,

sädistas varblane,

nokaga lumes nokitses.

Ülistas kasaka hobust, andjat,

lumelauale toidukandjat.

Tõstis nokka ja sädistas,

sädistas, kädistas.

Raamatust: Kalju Lepik  „Kogutud luuletused“, lk. 167

Kiitsakas

Venda Sõelsepp

Kui sa leiaksid mu pesa,

kaotsiläinud sõrmuse sa –

                ksädksädksäd –

võiksid kätte saada sealt

varandusevirna pealt-

                ksädksädksädksädksäd–

keset helmeid, traadijuppe,

plekilitreid, nikkelnuppe –

                ksädksädksäd.

Olen rikas, varakas,

valges vestis harakas –

                ksädksädksädksädksäd –

või kui ütled kiitsakas –

palun! ma ei iitsata-

                ksädksädksäd –

pole see ju mingi ime:

tublil linnul mitu nime -

                ksädksädksädksädksäd.

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk 29

Harakas (kädistaja, kepsakas, kiitsak)

Valter Kruut

Kädistaja piilub taral,

kätsatab ja sakatab.

Lõppu pole tema laral,

endakiidust pakatab.

            „Kät-kät-kät, ma olen saks!

            Mitte kiitsakas, vaid paks.

Kät-kät-kät, tshakk-tshakk-tshakk!

Kes on rikas, varakas?

Harakas, harakas!

Kel on kulda särakat

peidus mitu kärakat,

Hõbe varjul pesa all?

Varakal harakal!

Kät-kät-kät, tshakk-tshakk-tshakk!

Ahh-ahh-haa … hüii!“

Mis sa, kidaratas, larad –

meil on teada sinu varad.

Ära kiitle ega kära,

lenda parem aialt ära!

Ah sind kökki, vibahända,

kuhu pilgud sul ei rända!

Rahutuna teibal kiilud,

laudaukse poole piilud –

tahad mune varastada,

pärast taral parastada!

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 39

Varakas harakas

Aivar Pohlak

Varakas harakas, rikas ja riiakas,

praeguseks pärnakas, sünnilt on riiakas,

varanduse poolest mitte pärarikas,

selle eest on püsti kärarikas.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 14. kd., lk.248

Varakas harakas

Eino Sepp

Kaevuvinnal vahti pidas

edev harakas.

Mida meeldivamaks pidas,

seda varastas.

Taris koju kõik, mis säras,

loendas tulusid.

Askeldustes, kisas-käras

närvid kulusid.

Pesapuu ja õue vahel

rändas riieldes.

Oksatüükal puhkas vahel,

pessa piieldes.

Esemetest tulvil tuba,

kolle jahtunud.

Ise sinna ammu juba

ta ei mahtunud.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 13. kd., lk.276

Harakas

Peep Veedla

Harakas ei tunne huvi

reisimise vastu –

sinna, kus on talvel suvi,

eal ta jalg ei astu.

Kuigi talv siin külmavõitu,

arvab harakas vist –

hamba alla leiab toitu

kasvõi koerakausist.

Ainult tegur üks on segav,

häiritud on harakas –

talvel natuke on igav,

suvel mune varastas.

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 41

Rikka haraka ärplemine

Vilve Aavik-Vadi

Ma olen harak´ laululind,

mul seljas kallis ülikond.

Ei laula keegi, nagu ma –

mind poleks ilma lauluta!

Kõik sätendavad jubinad

ja härmasäras ubinad

ma oma tänavale tassin

ja enda pesa sisse passin.

Ma kõige rikkam harakas,

nii läikiv, pika sabaga.

Ma keset oma varasalve

istun sügis-kevad-talve.

Suvel kraaklen teistega,

ajan asju hoolega.

Kogun kunsti, ilu, värki,

kannan rinnas jõuka märki.

Siis saab asju vahetada,

kakelda ja rabeleda.

Pole lihtne rikka elu

keset hoovi ärimelu.

Muidugi ma oleks võinud

vabalt miskit õppida,

selle asemel et oma

vara otsas karata.

Aga mõistus enda teha,

mul on seda laialt käes.

Sellest jutustangi aina,

kätsatan sest iga päev!

Raamatust: Vilve Aavik-Vadi „Kõnnib salm üle mäe“, lk. 29

Harakas

Peep Ilmet

Läks lepalt lendu harakas

rops-rops-rops jonksaki.

Punnkõhuga parlarakas

rops-rops-rops jonksaki.

Mustvalges kuues uhke vend

rops-rops-rops jonksaki

Jäi õhus imetlema end

rops-rops-rops jonksaki.

Ja sellega ta tegi vea

rops-rops-rops jonksaki.

Pikk saba käändus üle pea,

kus maa, kus taevas – pea ei tea.

Tuul pani talle jala taha,

käis harakas karr-nätsti maha.

Raamatust: Peep Ilmet „Matsalu mailt“, lk. 22