Kaks talvelindu

Vello Jaska

Kesk talvist

karmi pakast

nagu õide          

                oleks

                               puhkenud

                                               roos.

Minu akna all

kohevas lumes

kaks

                leevikest

                               istusid

                                               koos.

Kaks külmalindu,

kellel rinnad

olid       

hõõgvel

                               kui

                                               koidupuna.

Nad vaatasid

vaikides ringi

nii

                reipalt,

                               nii

                                               uhketena.

Järsku vakatas

jäine vaikus

tiivalöökide tuhinast.

Nagu kõrgustest

rabavast välgust

terve laotus

lõi leekivaks.

Justkui koldesuul

hõõguvaid süsi

punas õue peal

leevikesi.

Neid lendas ära

                ja tuli.

Tuli üksi

                ja hulgakesi.

Linde vaadates

tundus,

                et soojaks

muutub

                jäine ilmaruum.

Nagu päikese

                leekima puhunud

oleks    

                vindunud

                               talvine

                                               tuul …

Raamatust: Vello Jaska „Kodulävel“, lk. 26

Linnupüha

Uno Sikemäe

Meie õue leevikesi lendas,

lapsed nägid tihast akna peal.

Vares mängis varblasele venda,

pakane neid näpistas veel seal.

Külalisi saabus enne pühi,

nende koduks jäigi meie õu.

Teades, linnukestel kõht on tühi,

kiirelt siia toodi roidunõu.

Nööri otsa tükikene pekki,

selle sinna sidus kooli kokk.

Tihasele meeldis seda mekki,

tema ongi pekimaiasmokk.

Nõnda kirjamustriliseks kooti

tiivuliste jälgedest me hoov.

Sinna ikka toitu lisaks toodi,

täita tuli linnukeste soov.

Linnupüha meie hoovis kestis,

kuni loodus magas talveund.

Tänuvidin tänavale kostis,

siis kui saabus koidutund.

Raamatust: Uno Sikemäe „Naeratav koolikott“, lk.29

Õunad

Muia Veetamm

Helevalge talvekuu.

Härmaehtes männipuu.

Männipuul kuid …

                tohoh pime!

Tohoh pime! Vaat´ kus ime!

Õunad punapõsised!...

Õunad päiksepaiste käes.

Kuigi jõed ja järved jääs,

põllud, aiad, aasad, luhad

paksu lume all kõik puha.

Õunad …

                Õunad tõsiselt.

Õunad.

                Õunad näärikuul,

härmatanud männipuul.

Vaadates neid tõuseb isu …

Lähed lähemale pisut …

Äkki – vurr!!! –

                ja nad on läind.

Puu on tühi.

                Puu on tumm.

Kas see oli silmalumm,

mis siin alles äsja punas

kõige toredamas punas,

mida eales oled näind?

Ei, mu väike sõbrake!

Silmalumm ei olnud see.

Kõik need punapõsksed

õunad,

mis siin äsja vastu lõunat

õhetasid männipuul,

on me metsa esimesed

kaunitarid leevikesed –

linnud,

                põhjamaale truud.

Raamatust: Muia Veetamm „Kuldnokk – kullanokk“, lk.5

Punnpaabuke

Venda Sõelsepp

Kae seda sulekerakest,

tukslevat eluterakest

valgel ja elutul palakal

                diü-diü!,

kuusiku vaikset asukat,

kohevat suliskasukat,

tasasel sädinal kutsujat

                diü-diü!,

punapugu punnpaabukest,

triiptiiba-mustakaabukest,

külalist sirelikõtradel

                diü-diü!,

lumise põõsa eredat

lendlevat punga verevat

pilkudepüüdjat ja -paelujat

                diü-diü!

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk 38

Niisugune lind on leevike ehk tombak ehk punapugu ehk krüüksulind või tuisutaja või õunapuulind või punnpaabu. [F. Jüssi]

Leevikesed

Leelo Tungal

Leevikesed, leevikesed

härmas sirelile tulid!

Pehmest siidist peenikesed

pluusid nendel seljas olid.

Leevikesed nagu õunad

härmas okste vahel olid …

Leevikesed enne lõunat

lapse põsil tuppa tulid.

Raamatust: Leelo Tungal „Lepatriinu faksiga“, lk. 91

Külmalind

Juta Kaidla

Olen leevike, lumiste aedade lind.

Mul hallikad tiivad ja punane rind.

Kartsin kanget põhjapakast,

tulin talveks teie juurde.

Siin ma lendan ringiratast,

näitan oma kaunist kuube.

Põõsa alt saan tuulevarju,

nokin külmavõetud marju.

Mind mu pesapaik põhjalas ootama jäi,

kuni lõunamaa sõpru siin vaatamas käin.

Raamatust: Juta Kaidla „Liblikaga võidu“, lk. 26

Leevike, leevike

Valeria Ränik

                „Leevike, leevike oksa peal,

                ütle, mida nägid seal Põhjamaal?“

„Ei ma näinud, päike lumme loojus,

kadus valgus, kadus päev ja soojus.“

                „Leevike, leevike oksa peal,

ütle, on sul sõpru siin meie maal?“

„Vana pihlakas peab oma lasteks meid,

mõtles aina meile terve suve.

Tema okstel ootab magus leid.

nüüd ta naeratab vaid läbi une,

kui me temalt marju nokime.

Pihlamarjad ongi päikseterad.

siis me rõõmsalt nagu päiksekerad

jälle päikest taeva tooma lendame!“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 14. kd., lk.404

Mõistatuslik leevike

Peep Veedla

Mitte iial keset kesa

leevikene ei tee pesa,

hoopis metsa okaspuule

punub pesa üpris suure.

Metsa asustab ta paikselt,

laseb vilet hästi vaikselt.

Elab rahus pereelu,

huvi tal ei paku melu.

Ainult talvel liigub ringi,

võtab ette reisi mingi.

Väisab küla, lendab linna,

ehk on pandud toitu sinna?

Ning kui leiab seemneid, teri,

pikemalt ei enam päri

vaid sööb kõhu hästi täis,

et jääks meelde vahva reis.

Varblased kuid arutavad,

omi päid nad valutavad:

„Kui ei pidutse see vend,

miks siis nõnda ehib end?“  

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 17