Juhan Sütiste
Otsekui puhanud jõuga
taevas
on täna
tusaseks
löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange
on kadunud värav, -
tuisk
kihises läbi öö.
Ikka julgemaks, julgemaks paisub
nurmedelt
tuisklev,
valendav
tuhk.
Pole rahu, pole pilgukski vaikust
ulviall
neelab ning huikleb
näärikuu
heitlev puhk.
Tuul nagu puhastaks vaipa –
jahust
ja rasket –
otse
su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita, -
nüüd
juba raputab kaske,
nüüd
juba oigab tall.
Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus
reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts
varnalt ja randmeile käpik, -
tuisk
välja su veab.
Vaiksema hange varju
kollaseid
teri
raputad
peost.
Ja eemalt siis jälgid, kui harjub
inimestest
peljutet veri, -
veri,
mis ühte meid seob.
Raamatust: Eesti looduslüürika, lk. 180
