Peoleo

Agnes Taar

Lootsin kodus veidi loodrit

mängida –

külas käia, pikutada

sängis ka.

Isa ütles: „Mine lina

kitkuma,

hoolikalt kõik varred välja

sikuta.

Ja et paras suurus oleks

linapeol!

Tugevasti iga peo ka

kinni seo.“

Ei ma söandanud siis enam

pikutada,

läksin põllule, et lina

sikutada.

Kui sai seotud esimene

linapeo,

kasesalust kuulsin hüüdu:

„Peoleo!“

Vaatan:

liiga väike on mu

linapeo …

Küll on lugu! Linapeo siis

lahti seon.

Linakitkumise tava

rikkusin:

linapeole lisa juurde

kitkusin.

Nüüd sai peo nii kopsakas,

et näha lust.

Õige töötamise hoog siis

tuli just!

Kitkusin, et higi laubalt

tilkus vist.

Kuulsin jälle peoleo

ilkumist.

Kindlasti ta vihma välja

meelitab,

lõpetama tööd mind lausa

keelitab.

Linapeod ma ruttu virna

ladusin.

Mõtlesin, et hetke pärast

sadu siin.

Ühe linapeo veel kinni

sidusin,

Jooksujalu kodu poole

lidusin.

Lina põllule jäi küllalt

kitkuda.

Saame näha, kes ta välja

sikutab!

„Vihma hakkab sadama …“ sain

kogelda,

lootes kodus looderdada,

logelda.

Arvasin, et isa kiidab:

„Küllalt nüüd!“

Aga vastupidi kõlas

isa hüüd:

„Kus see vihm on! Mine tööle

tagasi –

söögivahe juba maha

magasid!“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 253

Peoleo

Ott Kangilaski

Minu kodu kase ladvas,

minu tuba tamme tipus,

sinna kujun kiigekese,

sinna peidan pesakese,

et ei oskaks orav tulla,

vares tulla varastama,

kullikene kiusamaie.

Miks mind kaunist kuldakuube

vihmakassiks kutsutakse?

Et mina kassina kräunun,

siis kui veereb vihmakene.

Kui aga ilmad ju ilusad,

päevad päiksepaistelised,

siis mina viisida vilistan,

arusaajale avaldan,

kõigile nõnda kõnelen:

Peoleo, kas Tiit on teol?

Teol, teol.

Mis tal kaasas?

Lass piima, päts leiba,

kausiga kilet ka.

Raamatust: „Eesti lastekirjanduse antoloogia“ , V, lk 241

Peoleode vihmapidu

Eno Raud

„Peoleo!“

Hüüdis peoleo.

„Võiks korraldada vihmapeo!“

Ning talle vastas peoleo:

„Miks mitte! Teeme vihmapeo!“

Nad rõõmsa laululahti lõid

ja pilved peagi vihma tõid,

mis algul saabus sabinal,

kuid hiljem lausa rabinal.

Raamatust: Eno Raud „Kala kõnnib jala“, lk. 8

Vihmakass

Venda Sõelsepp

Peoleo! Füo-jüo!

Võid sa teha heateo?

Kutsu välja vihmasabin,

katusele piisakrabin.

Näed ju küll, et taevasina

varjab pidev põuavina,

näed ju küll, et nisu närbub,

leht on longus, kartul kärbub!

Ära hoia oma keelel,

hõika alla heldel meelel

äraproovitud ja vanad

sajuloitsud, vihmamanad!

Ja ta hõikab, juba hõikab,

nagu piitsapeoga lõikab

füo-jüo! füo-jüo!

Aitäh sulle, peoleo!

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 22

Peoleo (kuldlind, vihmakass)

Valter Kruut

Leian kuue kollase –

kelle küll võib olla see?

Küllap tunnen mina sind:

oled peoleo – linalind.

Välja vupsad võra seest,

oled arg ja paged eest.

Imetlen su laulukaiku –

sel on inimkõne maiku.

„Lille-tilu, lille-tilu!

Peo-leo, peo-leo!“

Määrad kindlaks linateo:

                „Peo-leo, viska peo,

                viska peo!

                Peoleo, kas Tiit teol?

                Teol, teol.

Mis tal kaasas?

Päts piima, lass leiba,

kausiga kilet ka.“

Lased kääksu keset põuda,

tahad vihma välja nõuda.

Janus peidad nukrat pilku –

lehelt korjama pead tilku.

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 14

Vihmatsirgu laul

Milvi Panga

Peremiis, peremiis,

kullapai,

kuis tuu nurm

sul küntus sai?

Om sul rüga

mullan vai

kesväkene – kehvä sai?

Raamatust: Milvi Panga „Läämi kaemi“, lk. 44

Peoleo

Peep Veedla

Kullakarva ülikonnas

laulab kaseladvas lind.

Lauluga tal kõik on korras,

kuid siis üllatab ta sind:

flöödihäälse vile juurde

kostab kasevõrast „krä-äu“.

Küllap selle järel juurdled,

kas ehk mõni kiisu mjäub?

Mitte küll just neljajalgne,

aga siiski – vihmakass!

Peoleo nimi tal on algne,

mida näitab tema pass.

Rahvas tõesti vihmakassiks

hüüdma peoleod harjunud.

Lind on nõus, sest ta ju vassiks,

öeldes: „Pole karjunud!“

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 54