Linnumaja

Felix Kotta

Noor meistrimees ütles:

„Oo, asi on klaar:

on majata jäänud

üks kuldnokapaar.

Kui peavarju talle

ei ehita ma,

siis endale pesa

ta teha ei saa.“

Sih-sahkadi saeti

ja taoti kip-kop.

Sai valmiski maja,

sai maja tipp-topp.

„Suur tänu, suur tänu!

Aitäh!“ laulis lind.

Ka kuldnokal oli

nüüd elamispind.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 8., lk. 178

Oi, päike!

Viida Lepp

Oi, päike, ilus soe päike! –

Tere, päike!

Mis sa teed seal üleval?

Rändan üle maa ja ilma,

paistan lahti lillesilmad.

Paistan õunapuud õitsema.

Paistan su paled punama.

Oi, kuldnokk! Oi, vilenokk! –

Tere, kullanokk!

Mis sa vilistad seal

oksa peal

juba varavalges?

Vilistan kased lehte.

Vilistan sirelid punga.

Vilistan kirsid õide.

Tule appi, vilista ka.

Siis saab rutem hakkama!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 13., lk. 38

Naasnud kuldnokk

Agnes Taar

Vhüü-üüt, vhüü-üüt!

Rõõmus mu süda on nüüd:

seljataga rännuoht.

Tere, kallis kodukoht!

Vhüü-üüt …

Tuttavad siin kõik teed,

metsad, põllud ja veed,

iga kivi ja känd,

vana käharpea-mänd.

Vhüü-üüt!

Taevas kõrge ja suur,

vhü-üüt,

kase otsas mu puur,

vhüü-üüt,

sinna hakkan pesa looma,

kõrrekesi kokku tooma,

vhüü-üüt!

Sädeleb mu sulestik,

vhüüt-vhüüt,

nagu ilutulestik,

vhüüt-vhüüt!

Päev nii särav ja pikk –

olen õn-ne-lik!

Vhüü-üüt!

Tuttav siin iga õu,

vhüü-üüt,

rõõmu täis minu põu,

vhüü-üüt,

tulvil laule mu suu –

vhüü-üüt,

päiksekuld üle puu,

vhüü-üüt!

Laulan nõnda kui saan,

takti lööb tiivapaar:

vhüü-vhüüt,

vhüü-vhüüt, vhüü-vhüüt!

Enam külm pole öö –

kohe alustan tööd …

vhü-vhüü-vhüüt!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 252

Haiku

Venda Sõelsepp

Kuldnokad traadil –

punktiir leheküljel, mis

lõpetamata.

Raamatust: Venda Sõelsepp „Rohekaskoldses kirjas“, lk. 48

Kuldnokapuur

Arvi Siig

Kuldnokapuur

nagu postkast

rind ikka lõuna poole

Egipti Pärsia India poole

igavese kutse

selge voli

pärislaulu poole

Kuldnokapuur

nagu postkast

lennuava vapiks

Raamatust: Arvi Siig „Püha argipäev“, lk. 131

Kuldnokk

Minni Nurme

Kuldnokk, veel lumekord vangistab maad,

kuidas nii rõõmsasti laulda sa saad?

Kas sa ei kardagi külma ja tuult,

et nõnda muretult vilistad puult?

Küllap sa kevade tulekut tead,

et oma nokka nii julgesti sead!

Lõõtsugu tuuled, jääb päiksele võit,

pea tema äratab idu ja õit.

Raamatust: Minni Nurme „Juured mullas“, lk.51

Mõistatus

Liina Raudsik

Tulen siis, kui kevad käes,

rõõmustad, et mind sa näed.

Vilistan ja laulu lasen,

otsin pehmet pesaaset.

Kindlasti sa tunned mind,

olen lõbus laululind.

Raamatust: Liina Raudsik „Linnud, loomad – meie sõbrad“, lk. 16

Musträstas ehk kuldnokk

Martin Körber

Nüüd laulab minu süda, suu,

et jälle käes on paastukuu.

Musträstas, õige laulumees,

küll selle poolest kõige ees,

on tulnud jälle tagasi,

meil toonud rõõmusõnumi.

Sealt meie õue puude pealt

nüüd hüüab tema, tõstes häält:

„Oh lapsed, ligi tulge nüüd,

teil õpetan ma kena viit,

siis mu´ga võidu laulate,

et jõudsin jälle tagasi!“

Raamatust: Eesti lasteluule valimik, I, lk. 14

Kevadekuulutajad

Uno Leies

Kuldnokk tuleb,

laulik süles,

otsib oma pesa üles.

Leidnud selle

raagus kaselt,

kohe laulu lahti laseb.

Teda saadab

lõbus pill:

lumikelluka

til-till …

Raamatust: Eesti lasteluule valimik, I, lk. 260

Must mees, kuld suu

Muia Veetamm

Must mees,

kuld suu.

Kodupaigale on truu.

Istub maja katusel.

Trillerdab kui hõbekell.

Trillerdab

ja vilistab,

kuni noor ja nägus kevad

vanalt valjult talvetaadilt

kogu võimu kätte saab.

Kes see hõbekell küll on?

Raamatust: Muia Veetamm „Sulepallid“, lk. 22

Kuldnokk

Venda Sõelsepp

Kuule, kuule, kuldanokka,

ussimaias maiasmokka:

kas siis seks et leida mullast

toitu, mis on määrdund mullast,

nokk peab olema just kullast?

Vastan, väike küsija:

muld ei määri kedagi!

Meeles pea veel sedagi:

kuld teeb au küll mullale,

muld veel enam kullale.

Sestap minu söögiriistad,

sestap minu töögi riistad

ongi päiksekarva kullast,

et ma süüa võiksin mullast.

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 12

Kuldnokk (künnirästas, rootsivarblane)

Valter Kruut

Rõõm on kõigil, kui sa tuled,

vana pesakast veel meeles.

Kuldne nokk ja särasuled,

ise räägid rootsi keeles.

„ Kutkätkät, kutkätkät,

küüu, küüu,

pullilill,pullilill,

Pada-Aadu-Priidu.“

Õues kajab mõnus vile,

nokast noote lendab hulgi.

Oled sillerdav ja sile,

nagu kannaks võlusulgi.

Lased valla kauni hüüu,

hõiskad uhket külvilaulu:

                „Ruttu tööle, põllumees,

                põld sind juba ootab ees.

Viska tera, siis saad iva,

sirr sirr!“

Laulu sees on imeviise,

kumekaugeid kõõrutusi,

siidipaelte siduvust.

Kontsertkava teenib kiidu:

pärast talve kiduvust

on see kevadpidu just!

Raamatust: Valter Kruut “Linnuraamat“, lk.5

Kuldnokk – kullanokk

Muia Veetamm

Kuldnokk, kullanokk –

suliskuues sõbrake!

Kuldnokk, rõõmunokk,

võta ette kodutee!

Meil on ilmad juba kenad.

Tule ruttu ja too kevad!

Tule ja vilista,

vilista: phüüi!

Kuldnokk, kullanokk!

Võta ette kodutee.

Kuldnokk, rõõmunokk,

mitu maja sinule

tegi me pioneerimalev.

Iga maja uus ja valev.

Tule ja vali ja …

vilista: phüüi!

Kuldnokk, kullanokk,

tibud juba pajupuus.

Kuldnokk, rõõmunokk –

värvukesel laulud suus.

Uurib ise sinu tuba -

nõuab elamiseluba …

Tule ja vilista

temale: phüüi!

Kuldnokk, kullanokk,

suliskuues sõbrake!

Kuldnokk, rõõmunokk,

võta ette kodutee!

Tule ja vilista.

Vilista: phüüi!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 9. kd., lk. 207

Kauge külaline

Harald Suislepp

Kuldnokk talve võõrsil veetis,

kõik seal tegi tuska –

võõrad linnud, kirjud suled –

ühtki viit ei oska.

Tee, mis teed, kuid ei seal seedrid

õiget varju anna,

ja ei soe, ei võõrad sääsed

suuda laulma panna.

Urvas kask me mehikesel

muudkui mõlkus meeles,

kodumaal, jah, seal võib laulda

õiges linnu keeles.

Seadis sulgi, tõstis tiibu,

silmalt siia tõttas.

Aga külmataat tal tahtis

varbad ära võtta.

Istus oksal … Kust saaks sooja?

Suled tõmbas turri,

viska kasvõi varblastega

hanges võidu vurri.

Mis nüüd teha? Kust nüüd võtta

õiget ulualust?

Juba nohu tikub ligi

kangest külmavalust.

Viimses hädas võib vaid päästa

äralennu pilet …

Istus veel ja ajaviiteks

laskis vaikset vilet.

Seda just me Juku kuulis;

tollist lauda toksis,

sihka-sahka saega tõmbas,

küljed kokku kopsis.

Ja oi imet, linnupuur nüüd

paistab maja takka!

Kuldnokk vahtis – üllatusest

vilegi jäi vakka.

Kuid siis uhkelt uuest uksest

vupsti! Sisse tõttas.

Tõsijutt – võib siis majja

noorikugi võtta.

Mis on hea, eks seda ikka

igaüks pea meeles,

ja nüüd majameistrit kiidab

kuldnokk kaunis keeles.

Taevas sinab puieladvus,

õhk on tulvil valgust,

ja me kuldnokk laulab, laulab

kevadele algust.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 12. kd., lk. 439

Vilistaja

Juta Kaidla

Kuldnokk, tsirr-tsirr, vilistaja!

Kuhu tali sind küll ajas?

Küllap jõudsid Indiasse,

istud palmi oksa peal.

Ajaviiteks vilet lastes

elevante vaatad seal.

Raamatust: Juta Kaidla „Liblikaga võidu“, lk. 25 ja
„Valgete liblikate aeg“,  lk 4

Tule, kuldnokk!

Leili Andre

Silmis juba ränd ja rutt,

keset võõrast hommikut

kuldnokk nukralt mõtiskleb:

„Kes see teab, mis Ats küll teeb?

Kas ta ootab koju mind?

Meelsasti ju lendaksin!

Kas ta aias käis ja nägi,

et mu pesakast on läbi,

pehkinud ja auke täis,

tuul ja vihm sealt läbi käis?

Kas ta laudu, naelu otsis,

uue kasti koju toksis?“

Tuul need mõtted kandis koju.

Kohe, kohe Atsist poju

lauajuppe, naelu tõi,

pesakasti kokku lõi.

Leidis talle aseme

akna alla kasele.

Tule, kuldnokk,

tule, tule!

Asu kohe rännakule!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 11. kd., lk. 167

Kuldnoka laul

Ira Lember

Kui sirel õitega end rüütas

ja kastan oma küünlad süütas,

siis kuldnokk tassis kaselehti

ning oma pesa kauniks ehtis.

See kuldnokk laulis vidi-viit!

Ja kaasa laulis mets ja niit.

Ja kaasa laulis mets ja niit,

kui kuldnokk laulis vidi-viit!

Ja rind tal rõõmust aina paisus,

sest pesas teineteise kaisus

ta pojad udusulised,

kel põsed unetulised.

See kuldnokk laulis vidi-viit!

Ja kaasa laulis mets ja niit.

Ka pojad laulsid jo-le-mi!

See laul ju raske polegi!

Kui selgeks saanud sul see viis,

võid vaderiks neil minna siis.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 11. kd., lk.445

Kuldnokk

Peep Veedla

Kevadel, kui kuldnokk saabus

olid puud veel täitsa raagus.

Valima ta asus krunti,

temast juba puudust tunti.

Ega siis ju pole loota,

kui sind keegi siin ei oota,

et on täpselt nagu vaja,

üles pandud sobiv maja.

Tõmbas selga sulekuue,

läikiva ja uhiuue.

Ülikond tal üle platsi –

parem veel kui „Versace´i“.

Laulu tõsiselt ta võtab,

kogend kuulajatki petab.

Kõike seda ette kannab,

mida ümbrus talle annab.

Nii kord ehmus seltskond noori,

hommikul kes ruttas kooli:

„Kas on see nüüd mingi nali,

oksal moblahelin vali?!“

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 12

Varane kuldnokk

Julius Oro

Õues nutab leinakask,

sajab lund, ja tal on vilu,

puudub kevadine ilu,

laanes luusib tuulispask.

Kase küljes pesakast –

sääl on kuldnokk-linnukene

külmetamas tillukene,

ta ei väsi ootamast.

Kuldnokk, väike kevadlind,

lendas siia, lendas sinna,

polnud kuhugi tal minna –

lume all veel mullapind.

Sajab lund ja sajab lund,

aga linnukene väike

ootab, millal tuleb päike,

ainult päikesest näeb und,

Oota, oota, väike lind,

küllap peagi päike tuleb,

talvetaadi silmad suleb,

tõttab rõõmustama sind.

Raamatust: Julius Oro „Laps ja kuu“, lk. 16