* * *

Paul-Eerik Rummo

Harakas, ilus lind.

Linavästrik, ilus lind.

Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.

Tihane, lausa kodulind.

Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.

Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.

Ja hüüp, hüüp, hüüp soos

nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.

Kust ma tean, et üldse linnud?

Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

Raamatust: Paul-Eerik Rummo „Kui lähed teele koidu eel“, lk. 31

Pasknääri bingo

Peep Veedla

Pasknäär täna aeda lendas,

olukorda oksalt hindas.

Et ei oleks näha ohtu,

riskida ta siin ei tahtnud.

Vaatas maja, vaatas aeda,

ümber nurga püüdis kaeda.

Õhkkond turvaline paistis,

kõhutäit lind juba haistis.

Seisis keset aeda vana

päevinäinud toidumaja,

sinna võttis pasknäär suuna –

äkki on sealt miskit tuua?

Märkas siis, et ah sa mait,

laual minu lemmiktoit!

Pähkleid pole ammu näinud,

miks küll varem siin ei käinud?

Nüüd ma iga päev, ehhee,

siia aeda leian tee.

Pähklid reserveerin kõik –

see on minu lemmiktoit! 

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 18