Lindude aastaring

Aivar Pohlak

Aprillikuu sees linde

tuli lõunast järjestikku,

maikuus mängis vihitaja

uljast taevasikku.

Ööbik täitis akna taga

une-eelse aja,

põllul uhkelt kuklatutti

vehkis kiivitaja.

Suve läbi õuest kostis

pääsukeste vidin,

sügisel ma halle kurgi

ära saatma pidin.

Talve otsa tihased

kõik kampas ümber maja,

pekki proovis toksida

ka rähn, see rahmeldaja.

Talv saab otsa,

jälle jõuab kevad – märtsikuu,

lumi sulab ära

ja öökull teeb uhhuuuu!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 14, lk.248

Ööbik!

Lydia Koidula

Mis laululaine lahkeste –

                ööbik! ööbik! –

käib kullakeeli südame?

                Ööbik!

Vait vainud, puu ja põõsastik,

mis hõbehelin imelik?

                Ööbik! ööbik!

Tark Taara linnuke.

Kes kuningaga kevade –

                ööbik! ööbik!

su lootust toonud tagasi,

                ööbik!

Mis vait meil seisis, salajas,

sul keele peal nüüd liikumas,

                ööbik! ööbik!

Tark Taara linnuke.

All õhkab väli, mets ja maa.       

                 ööbik! ööbik!

pilv sõuab kõrges pilvega,

                ööbik!

Ja Koidu poole, häbelik,

end kummardamas Hämarik.

                Ööbik! ööbik!

Tark Taara linnuke.

Üks hõiskehääl, üksainuke,

                ööbik! ööbik!

käib läbi kõige loomuse!

                Ööbik!

Ja ohvrileeget süda ka

on põues pannud põlema!

                Ööbik! ööbik!

Tark Taara linnuke!

Raamatust: Eesti looduslüürika, lk. 174

Ööbik

Mihkel Veske

Nüüd on meie lepik lehtis,

nüüd on meie kaasik ehtis,

õitseb, tooming, õunapuu.

Aga kes see linnukene,

kelle hele häälekene

kõlab läbi lepiku?

See´p see ööbik-linnukene,

hallikene, kallikene.

Mis ta laulab kullake?

Õhtule ta laulab eha,

neiul´ siidijuuksed päha,

puna neiu palgele.

Taevale ta laulab sine,

peiu silmist laulab une –

kutsub neiut vaatama.

Laulab tõusma armuidu,

lähenema pulmapidu

laulu, mängu kõlaga.

Raamatust: Mihkel Veske „Kas tunned maad …“, lk. 80

Ööbik

Helgi Muller

Priidik! Priidik! Priidik!

Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!

Loputan järves pesu

puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.

Too pesupali, too pesupali!

Kiiresti, kiiresti!

Kärr!

Siin pesupali, siin pesupali –

terve järv!

Priidik! Priidik! Priidik!

Vesi on märg!

Võta, võta särk! Võta, võta see särk!

Plaks! Plaks! Plaks! Plaks!

Loputan järves pesu

puhtamaks, puhtamaks, puhtamaks.

Töö on pikk.

Öö on pikk.

Ööbik! Öö-bik!

Raamatust: Helgi Muller „Laulud ratastel“, lk.18

Ööbikule

Gustav Wulff-Õis

Õrn ööbik, kuhu tõttad sa

nüüd lahkel lehekuul?

Kas mõisa aias hõisata

sa tahad roosipuul?

Ehk metsas tore´l tomingal

saab hüüdma sinu suu,

kui tähed hiilgvad taeva all

ja valgust kallab kuu?

„Ei mõisa aias helista

või laulu minu rind:

Su vanemate verega

on väetud see pind!

Ka metsas tore´l tomingal

ei hüüdma saa mu huul,

vaid talupoja akna all,

seal pühal pärnapuul.

Kui jõuab õnnis suine öö,

siis laulan talle ma,

et unuks meelest päevatöö,

jääks rahul magama.

Kõik öö siis hääled heljuvad

ta kauni kambri sees,

ja unenäod ilusad

tal seisvad silma ees.

Kui aga taevas kumab koit

ja kaob pime öö,

siis laulan:

tõuseb priiusloit

ja vaob orjavöö;

sest vaimu taeva võlvilla

ju näha koidutuld

ja uuel iilil särama

löönd Eesti oma muld!“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, II, lk 195

Ööbik

Ott Kangilaski

Kui on päevad juba pikad,

päevad pikad, ööd heledad;

siis, kui pääsukene päärib,

siis, kui lõoke lõõrib,

vint ju ammu vilistamas –

siis alles ööbik, õitsilindu,

lahkest lõunast meile lendab

elama oja äärele,

võsasse vete veerele.

Seal tema hõiskab õhtud läbi,

öödki laulab lühikesed,

laksutab udused hommikud:

„Kiri-küüt, kiri-küüt,

vaole, vaole!

Tüdruk, tüdruk,

too piits, too piits,

plaks, plaks!“

Raamatust: „Eesti lastekirjanduse antoloogia“ , V, lk 241

Ööbik

Muia Veetamm

Lõoke toob lõunasooja.

Pääsuke toob päevasooja.

Ööbik …

                Ööbik ööde sooja

Ööbik see toob sooja öö.

Hüüab, hõiskab toomed valgeks.

Toomed valgeks, pihlad valgeks.

Ehahelgi aoalgeks.

Aoalgeks terve öö.

Hüüab, hõiskab aia taga.

Aia taga, oja taga …

Hüüab, hõiskab …

                ja ei maga

kogu selle valge öö.

Kes saaks suikuda nüüd unne?

Kes ei aima, kes ei tunne,

et see on suur kevadtunne,

millest ööbik – kevadlaulik

hõiskab aovalgeks öö.

Raamatust: Muia Veetamm „Kuldnokk – kullanokk“, lk.4

Õitsilind

Venda Sõelsepp

Pean hinge. Hoidun igast sammust,

mis viiks su õhina ja hoo.

Ma öös ei näe su halli vammust,

kõrv ainult tabab helivoo

                tsäh-tsäh-plaks-plaks

                vhüit-vhüit-vhiuu-kiriküüt …

Said uhked rõivad osaks vaule:

kroon peas ja sabas kuldne paan.

Kuid sina purskad kirkaid laule

kui väike kevadevulkaan

                plaks-plaks-vhiuu-vhiuu

                tsäh-tsäh-vhüit-kiriküüt …

Kui palju pikki aastaringe

mind hoidnud kivilinn ja töö …

Nüüd püüan ma su laululinge,

neid täis on mets, neid täis on öö

                vhüit-vhüit-plaks-plaks

toopiits-vhiuu-kiriküüt …

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 18

Ööbik (künnilind, sisask, kiriküüt)

Valter Kruut

Toom kannab õiteloori,

soe öö käib mööda maad.

Nüüd õitsilinnukoori

taas salus kuulda saad.

                „Ole virk, ole virk,

                laisk tüdruk,

                laisk tüdruk,

                öö pikk, öö pikk!“

Õrn triller kajab võistu

ning kiidab pikka ööd.

Lind laisku laidab mõistu

ja hindab kündja tööd.

                „Kiri, Küüt, Kiri, Küüt,

vaole, vaole!

Laisk, laisk!

Tüdruk, tüdruk,

too piits, too piits!

Plaks, plaks!“

Laul kaunim on kui teistel,

viis otse lummab sind.

On suurim laulumeister

me väike künnilind.

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 30

Kas ööbik mõtleb lõunamaast

Leelo Tungal

Kas ööbik mõtleb lõunamaast,

kui laulab, silmad kinni,

või sellest, et on jõudnud taas

kas Virtsu või siis Vinni?

Öö läbi üle lauge mäe

ja metsariba kitsa

me kõrvu kostab tuttav hääl:

„Too piits, too piits, too …. pitsa!“

Raamatust: Leelo Tungal „Lätikeelne jäätis“, lk. 70

Maamees ööbik

Leelo Tungal

Ööbik tuleks linna küll,

kuid siin ei harju ta –

ei ta jaksa automürast

                üle karjuda.

Ööbik on öö-töö sell –

kuid, kuuldes trillerit,

ta naaber prõmmiks öösel

                radiaatorit.

Linnu kuulmisele

see ju oleks mõrv!

Tal on – tea küll, kus just,

                aga tundlik kõrv!

Raamatust: Leelo Tungal „Kama üks ja kama kaks“, lk. 16

Ööbik

Maria Teiverlaur

Öö pikk, öö pikk,

laks-laks-laks.

Laulan ööd valgeks

veel valgemaks.

Toomingalõhnas

öö ei ole pikk,

laks-laks-laks,

öö pikk, öö pikk.

Raamatust: Maria Teiverlaur „Koduõues, tare taga“, lk. 2