* * *

Paul-Eerik Rummo

Harakas, ilus lind.

Linavästrik, ilus lind.

Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.

Tihane, lausa kodulind.

Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.

Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.

Ja hüüp, hüüp, hüüp soos

nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.

Kust ma tean, et üldse linnud?

Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

Raamatust: Paul-Eerik Rummo „Kui lähed teele koidu eel“, lk. 31

Metsis

Venda Sõelsepp

Taas kostab külmakahus rabametsis

laul ainukordne, isepärane:

tuttparrakas, metallisärane

seal mängib punakulmuline metsis …

Lööb jahikires võdisema ihu

ja vaikselt vastu kaba kõksab nööp,

kui hangeharjal tiivakriipsu rööp

toob silmi sinist  hõõgu, ürgset kihu.

Veel kaugest kivikoopast kaasatoodust

taas märku annab hiiliv kiskjaküür.

Saab põrmuks aastatuhandete müür:

siin igiloodus jahib igiloodust.

Üks uimleb oma iidses rituaalis,

täht-tähelt täidab seadust nagu peab.

Ta saatus vaikselt otsi kokku veab

aokumas kumendavas templisaalis,

kus üle tuhmilt sinendava raua

ta mängu jälgib vidussilma pilk.

Siis langeb otsus: sähvab tulevilk.

Mees paneb palgest valitsejasaua …

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 6