Lindude kevad

Mart Raud

Lõõritades lendas lõo

üle nurme-nõo,

laskus alla keset kesa,

tegi sinna pesa.

Sauna taga kasvab saar.

Rõõmus rästapaar

lendas sinna, vaatas kongi –

oma jagu ongi.

Västrik, väike väle lind,

küllap tunnen sind –

teised nii ei lenda, rända

ega viska hända.

Mustad tiivad, valge rind,

lendab pääsulind.

Eks ta varsti peale hakka –

pesa lauda lakka.

Vaatad üles, silmil käed,

mida kuuled, näed?

Kriiga-kruuga üle mere

tuleb kurepere.

Ööbikut ei ole veel.

Rukkirääk ka alles teel.

Aga mets ju seda nägu –

varsti tuleb kägu.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 7., lk. 166

* * *

Paul-Eerik Rummo

Harakas, ilus lind.

Linavästrik, ilus lind.

Pääsuke, ilus lind.

Vares, väga tore lind.

Tihane, lausa kodulind.

Pasknäär, väärika nimega lind.

Aga siis see meika hääl, mis metsas kuriseb.

Ja see rukkiräägu hääl, mis kõrges rohus räägib.

Ja hüüp, hüüp, hüüp soos

nagu vana sõjapasun!

Need on nähtamatud linnud.

Kust ma tean, et üldse linnud?

Olen kuskilt kuulnud.

Hüüp! Rääk-rääk! Kurr-kurr!

Raamatust: Paul-Eerik Rummo „Kui lähed teele koidu eel“, lk. 31

Kuhu linavästrik jäi?

Juta Kaidla

Räästasse jäi pääsu pesa,

lõoke maha jättis kesa,

västrik ümber vee ei käi.

Kuhu pages piiri-pääri ?

Kuhu lendas liiri-lõõri ?

Kuhu linavästrik jäi ?

Neegrikülas pääsupere,

lõoke sealpool Vahemere –

linavästrik käib ja käib…

Jalgsi teeb ta pika reisi,

hoidub oja kalda ligi,

jookseb järve perve pidi,

matkab mööda märga maad.

Kõnnib kuu ja hüppab teise –

nääripeo peab soojal maal.

Kõhu täis sööb võõrast toidust,

maitseb vettki võõrast loigust –

rohkem puhata ei saa.

Keksib jälle kodu poole,

jooksujalu põhja poole,

jõuab siis kevadkuul.

Jõuab siis kui lõo on kesal,

siis, kui pääsulind teeb pesa,

siis, kui lehed lepapuul

Juta Kaidla „Valgete liblikate aeg“,  lk 2

Linavästrik

Venda Sõelsepp

Sina, jah, see päris paras

lõhestama järvejääd!

Vedruhända teivastaras

hetkeks viibutama jääd.

Samas mööda põlluääri

kevadvihma tibades

veered kasteheina-sääri

kibekiirelt sibades.

Ikka erk ja ikka tiidus.

Kus su uned, kus su ööd?

Asja on sul nõos ja niidus,

käsil tuhat tähtsat tööd.

Kuid siis äkki jää on pude,

paisub jõgi, raksab ruum.

Oled tõesti linnu-ude,

kevadaatom või ta tuum …

               

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 8

Linavästrik (jääpõtk, hänilane, sidrik)

Valter Kruut

Väike linavästrik, tere!

Juba pillud hända seal.

Tulid üle maa ja mere

suure kure jala peal.

Meie katusele lasku –

luba hüva linakasvu!

                „Silts sults, silts sults,

                mine metsa, too raagu,

pühi sõklad välja!“

Märtsi lõpp on juba käes,

aga jõed veel ikka jääs.

Lendab jõele hänilane,

põtkib nii, et imeks pane:

vastu jääd taob pikka saba,

kuni jõgi jääst on vaba.

Põllulgi ta erksalt jaol –

otsib ussikesi vaol.

Tema liigutusi siin

kadestaks ka baleriin.

„Eest ära, ära, ära, ära!

Mul pole täna palju aega.

Udik, tik-tik.

Lirts lirts linad lendu!“

Linamõõtja, külvilind –

kõik me armastame sind.

Raamatust: Valter Kruut “Linnuraamat“, lk.11

Linavästrik

Peep Ilmet

Võbeleb saba ning nõelub nokk

teeveerest putukaid tokk-tokk-tokk.

Hoiab just nii pikka vahemaad,

nii et sa teda kätte ei saa.

Küsi: „Kas purustad kevadel jääd?“

Tokk-tokk-tokk ta nõtkutab pääd. 

Raamatust: Peep Ilmet „Matsalu mailt“, lk. 18

               

Linavästrik

Peep Veedla

Linavästrik oma saba

tahab aina viibutada.

Tundub, nagu poleks rahul.

Äkki nime pärast pahur?

Ta ju saanud pika nina –

kasvamas ei kohta lina.

Nimi seega aegund ammu,

ajaga peab käima sammu.

Vanasti lind oli uhke –

linasaak ju tuli rohke

kui ta kõrgel ennast näitas,

talumehi nõnda aitas.

Nüüdki tahab olla moodne,

kui kõik käivad mööda poode.

Rahvale ta oleks nõus ju

ennustama palgatõusu.

Küllap västrik, kui ta võiks,

nimede registris käiks.

Ütleks seal, et oleks paslik

uueks nimeks eurovästrik.

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 14

Linavästrik

Julius Oro

Kust ta tõusis, mine küsi –

kivilt, künkalt, kesarüpest?

Tunnen teda kõrgest hüppest:

västrik. Ei tal ole püsi.

Keksib, kargleb õuealal,

lendleb, lendleb, laskub maha,

eksib risurünka taha;

näe, nüüd istub võrguvaial!

Kust ta tõusis, mine küsi –

kivilt, künkalt, kesarüpest?

Tunnen teda kõrgest hüppest:

västrik, kellel pole püsi.

Raamatust: Julius Oro „Laps ja kuu“, lk. 29