Lindude aastaring

Aivar Pohlak

Aprillikuu sees linde

tuli lõunast järjestikku,

maikuus mängis vihitaja

uljast taevasikku.

Ööbik täitis akna taga

une-eelse aja,

põllul uhkelt kuklatutti

vehkis kiivitaja.

Suve läbi õuest kostis

pääsukeste vidin,

sügisel ma halle kurgi

ära saatma pidin.

Talve otsa tihased

kõik kampas ümber maja,

pekki proovis toksida

ka rähn, see rahmeldaja.

Talv saab otsa,

jälle jõuab kevad – märtsikuu,

lumi sulab ära

ja öökull teeb uhhuuuu!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 14, lk.248

Öökull

Salme Raatma

Visklev, laiklev päiksesära,

laululinnukeste kära,

vastu valgust pahupidi

helklev, hüplev sidin-vidin.

Öökull eksleb okste rämus,

suur ja sasis, silmad hämus,

päevapelglik, unevalus,

töntsid tiivad endal jalus.

Pedakalt või kuuselt, kummalt

leiab tuge, istub tummalt

terve päeva samal puul,

ise nagu oks või juur.

Aga õhtul unest virgub,

tiibu tõstab, uhkeks sirgub,

suured silmad sõõris valla

tõuseb lendu taeva alla.

Hääletult kui uneretkel

sõuab tähetuhmil hetkel

lagendiku kohal kõrgel

uneriigi kuningas.

Raamatust: Salme Raatma „Muld ja tuuled“, lk. 107

Öökull

Vaike Pilvistu

Joonistan oma teadmiste

suurele nullile

näljase näo,

suured silmad,

karvased kõrvad

ja kõvera noka.

Ehk nokib see

tark lind

minust

laiskuse seemneid.

Raamatust: Vaike Pilvistu „Käed“, lk. 4

Eksinu

Muia Veetamm

Õhtu.

Päike loojas ju.

Metsa kohal kumab kuu.

Pika varju heidab puu

üle helge

peegelselge

metsajärve vee.

Vaikus.

Linnud-laulikud

unelukku pannud suud.

Kõlab vaid:

                hu-uuh-uuh-huu!

Taga helge

peegelselge

metsajärve vee.

Uu-uuh!

Uu-uuh!

Hu-uuh-huu!

Kes seal hüüab uu-uuh-huu?

Kas sa oled eksinu,

kel seal padus

ära kadus

õige suund ja tee?

Tumm kuid metsa

                must siksak.

Äkki –

                plak-plak-klak-klak-lakk –

lendab lind kui villavakk

üle helge

peegelselge

metsajärve vee.

Otsib kõrge kuusepuu

ja sealt hüüab:

                „Uu-uuh-huu!“

Kes küll on see eksinu,

kel siin padus

ära kadus

õige suund ja tee?

Raamatust: Muia Veetamm „Kuldnokk – kullanokk“, lk.24

Öökull (kassikakk, päll, suurispeakull)

Valter Kruut

Talu uinub, koppel suigub,

ähmast valgust pillab kuu.

Keegi kummaliselt huigub,

metsas nutab lapsesuu …

Kuuldub naer ja valukarje,

kõõksatusi kaigub ööst.

Puude õõntest volpsab varje,

hääletu on nende sööst.

Tahad hirmust joosta pakku,

jalad äkki nõrgaks lõid.

Pole vaja karta kakku –

kassikakk ei ole nõid!

Näed üht koplis läbi hägu,

taga tume puudekaar:

sõõriksilmad, kassinägu,

sulgne kiisukõrvapaar.

                „Uhuu,

                Kas tüdruk kodu?“

Istub kännul veidra moega,

liikumatult öine vaht.

Küllap passib jänkupoega,

ees on põnev saagijaht.

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk 33

Üükulli tüüpäiv

Milvi Panga

Kulliperre tulus tüüpäiv

nakkas peale, ku mi üüpäiv

üüse vahtsõ nime saa,

ku om suikman ilmamaa.

Kull mõist ollaq häste vakka.

Umast tüüst ta suurt ei vatra.

Vahel huikas korstnalõõri:

„Üüga teeni tuhat üüri.“

Raamatust: Milvi Panga „Läämi kaemi“, lk. 46

Öökulli tööpäev

Milvi Panga

Kullipere tulus tööpäev

algab siis, kui vastne ööpäev

öösel uue nime saab,

siis kui suikvel ilmamaa.

Kull küll mõistab olla vakka,

oma tööst ta suurt ei vatra.

Vahel huikab korstnalõõri:

„Ööga teenin tuhat ööri.“

Raamatust: Eesti lasteluule valimik II, lk. 352

Öökull

Maria Teiverlaur

Hämaras huigata

meeldib mul puul:

uh-huu-uu, uh-huu-uu.

Mu silmis kumab

kullane kuu.

Uh-huu-uu, uh-huu-uu!

Raamatust: Maria Teiverlaur „Koduõues, tare taga“, lk. 4