Lindude aastaring

Aivar Pohlak

Aprillikuu sees linde

tuli lõunast järjestikku,

maikuus mängis vihitaja

uljast taevasikku.

Ööbik täitis akna taga

une-eelse aja,

põllul uhkelt kuklatutti

vehkis kiivitaja.

Suve läbi õuest kostis

pääsukeste vidin,

sügisel ma halle kurgi

ära saatma pidin.

Talve otsa tihased

kõik kampas ümber maja,

pekki proovis toksida

ka rähn, see rahmeldaja.

Talv saab otsa,

jälle jõuab kevad – märtsikuu,

lumi sulab ära

ja öökull teeb uhhuuuu!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 14, lk.248

Linnusõnu

Väino Vesipapp

    Kiivit ja kiivit

kiivitaja end kiidab.

  Mis imelik lind!

Raamatust: Väino Vesipapp „Aastaringist“, lk. 20

* * *

Leelo Tungal

Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid …

Hall taevas. Pilvedeta hall.

Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik

ja kiivitajad suure taeva all.

Üks välkuvtiibne, appihüüdev kiivit,

noor, heleroheline tuul.

Ja ümberringi udumetsapiirid,

hulk piisku igal õrnal puul.

Kesk kevadet üks mahajäetud hurtsik.

Suur taevas. Kurb ja helehall.

Nii kummaliselt kiivitajad kurtsid.

Ja õitses tooming tühja akna all.

Raamatust: Leelo Tungal „Kummaliselt kiivitajad kurtsid“, lk.39

Kiivitaja

Aira Kaal

Kuu vaskne pale vaatab mulle aknasse.

Üks kiivitaja heledasti kiljub

mõnd kurja lindu eksiteele vedades,

et see

ta pesa juurde teed ei leiaks hilju.

Sel ööl me majja sündis inime …

Ja kiivitaja lendas kogu öö,

me maja ümber tiirutades väsimatult karjus,

kui paluks varju

oma perele.

Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“, lk 10

Kiivitaja

Venda Sõelsepp

Kiivitaja, kiivitaja,

vinka-vonka tiivitaja!

Hääl sul roostes,

kriiksub, kriiksub,

tuled joostes,

pesas piiksub

neli poega udusulist,

imeväikest,

nokad lahti vastu tulist

suvepäikest.

Jälle lendu. Käänud, põiked.

Ja su hõiked

nagu määrimata riivid

Kiivit! Kiivit!

Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 10

Kiivitaja (vaenulind, tillvits, poola lind)

Valter Kruut

Õhk on sillerdav ja puhas,

kõnnid kevadsoojas luhas.

Äkki algab linnukisa –

ärev, sõjakas ja visa.

                „Kii-vit! Kii-vit!“

Vaenulind pikeerib alla,

tuttpea ees ja tiivad valla.

Järsku käändub, üles põikleb,

ise ähvardades hõikleb:

                „Kii-vit! Kii-vit!“

Kiivitaja! Kiivitaja!

Jäta sööstud läbi õhu:

mind sul karta pole vaja,

sinu pesa ma ei lõhu.

Lasku vaikselt luharohtu,

poegadel ei ole ohtu!

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 17

Kiivitaja

Peep Veedla

Kiivitaja tõstis kisa,

kui ta nägi võõrast.

Peletama oli visa

teda pesa juurest.

Kui sel võõral mõtted pahad,

kohe kõik said teada.

Kas ta tahab või ei taha,

siin küll tegi vea ta.

Kiivitajal pole isu

saada võõralt tünga.

Innukalt ta riidu kisub,

tülitajat ründab.

Nii on olnud läbi aja:

kohe pärast talve

kiivitaja kiirelt rajab

luhal naabrivalve.

Raamatust: "Pöialpoiss - Made in Luxembourg", lk 35