Valter Kruut
Õhk on sillerdav ja puhas,
kõnnid kevadsoojas luhas.
Äkki algab linnukisa –
ärev, sõjakas ja visa.
„Kii-vit! Kii-vit!“
Vaenulind pikeerib alla,
tuttpea ees ja tiivad valla.
Järsku käändub, üles põikleb,
ise ähvardades hõikleb:
„Kii-vit! Kii-vit!“
Kiivitaja! Kiivitaja!
Jäta sööstud läbi õhu:
mind sul karta pole vaja,
sinu pesa ma ei lõhu.
Lasku vaikselt luharohtu,
poegadel ei ole ohtu!
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 17
